Mida kardad sina?

Inimesed kardavad erinevaid asju. Kes hiiri, kes pimedust. Kes tont teab mida.

Mina pidin täna ühte oma head sõpra ähvardama tema emaga. Et helistan ta emale ja räägin asja ära, kui ta ise end kohe kätte ei võta ja aitama ei hakka. Tundus, et esialgu mõjus :)

 

Vajan rööpaid

Mulle endale ka ei meeldi see, milline ma praegu olen, kuid viimase veidi rohkem kui kuu aja sündmused on minu kallal teinud ikka hulli tempe. Ja rööpapaar on silmist justkui täitsa kadunud. Käin ja teen ja askeldan ja püüan end turgutada, kuid ikkagi tuleb mõni pisikene asi ja lööb jälle silmad märjaks ja sammu võnkuma… Üks armas inimene ütles, et ma ei peaks muretsema, et ma olen lihtsalt tundeline, nagu daam olema peabki… Aga no poes hakata nutma küsimuse peale: “Kuidas läheb?” ületab juba ikka igasugused tundelisuse piirid.

Kuidas leida oma kindlad rööpad uuesti üles?

Suhete kõvaketta piiratusest

Üleeile käisin Türisalus aas-karukelli kaemas. Olen neid ammu tahtnud näha, sel korral sattusin sinna tänu ühe toreda inimese vihjele. Lisaks karukelladele nautisime loojangut ja värve ja imelist kevadõhtut.

Pilt

Seesama tore inimene ütles sel õhtul ka targa mõtte, mida peas edasi-tagasi veeretasin ja täitsa targaks tunnistasin. Täna, kui ühe inimese pärast paar pisarat poetasin, tuli see mulle taas meelde.

Nimelt, et – suhete kõvaketas on piiratud mahuga. Ja seepärast on oluline oma suhteid hoida ja suhelda nende inimestega, kes seda tõesti tahavad ja teisi austavad. Sest samal ajal, kui mõni suhe paneb piinlema, teeb õnnetuks, paneb nutma, on kuskil toredad inimesed järjekorras… kellega suhtlemine oleks rõõm ja päikesepaiste.

Panen selle enda jaoks siia kirja. Et järgmine kord, kui pisarat poetan, siis tulen ja loen. Endale lohutuseks ja meeldetuletuseks.

Ema rõõmud

Laadisin täna fotokast pilte arvutisse ja pean siinkohal uhkeldama ka oma eilse hommikurõõmuga. Küpsisetordist on saanud meie vaieldamatu lemmik igasugu pidupäevadel – maitsev ja lihtne teha ka. Sel korral siis kahes erinevas versioonis.

Ja nii palju lilli pole ma veel kunagi ühegi pidupäeva hommikul saanud :) Võililled on ekstrakink pojalt, tütre lemmikuteks said valged meelespead. Ma ise olin lummatud suurest sinisest meelespealillepuhmast.

 

Päris lõbus oli laste lugusid kuulata, milliste keeruliste käikudega nad need lilled tuppa said ja kuidas kogu seda kraami minu eest varjasid. Raske on emaga, kes muudkui kodus ringi tuuseldab.

Aga armsad lapsed saavad alati hakkama :)

Ilusad hetked

Eelmisel nädalal sain kätte oma esimesed oma pisikeste näppudega valmistatud savinõud. Komplekti: kaks kruusi ja kaks kaussi.

Ise olen rahul – iga hetk sellisest tassist kohvi juues muutub tükk maad ilusamaks.

Spordimehe (loe: naise) rõõmud ja mured

Ühel päeval sain ma aru, miks must kunagi sportlast ei saa.

Esiteks tõik, et ma suudan asju teha vaid rõõmuga. Niipea, kui rõõm kaob ning alles jäävad higi, veri ja pisarad, muutub see mulle vastumeelseks. Sestap laske mul lihtsalt suuskadel liuelda ja rattaga veereda – mul ei ole vaja ei suuri kiiruseid ega olla esimene.

Teine ja isegi tähtsam on see, muidugi osaliselt selle esimese tõigaga seotud, et ma lihtsalt ei suuda spordile keskenduda. No ja kuidas sa seda teed, kui näiteks rattaga sõites on taevas imelised päikesevärvid, kirsside-kreekide lõhn tungib ninna ning teeveersed taluõued on täis kuhjades kevadlilli!

Täna võlusid mind end teeäärsetesse toomingapõõsastesse laulma seadnud ööbikud. Tõeline teraapia – lõhn ja helid üheskoos! Kui ma poleks rattaga sõitma läinud, ei oleks ma seda kogenud.

Aga ilusa kõrval on muidugi ka hunnik muresid. Et näiteks – kui ma olen Tartu linnast X-kilomeetri kaugusel ja rattal lõhkeb rehv. Et mis ma siis teen? Lükkan ratta X-kilomeetrit koju, jalutades? Või pean ära õppima ratta rehvivahetuse ja kogu tavaari igaks juhuks seljakotis kaasas vedama?

Või et kui ma kukun ja asfalt riivib minust suure tüki. Et mis ma siis teen? Sõidan verest tilkudes vapralt koju?

Sest nüüd on paar korda nädalas maanteeääres veeredes saanud kindlaks, et rattarallil ma otsi päris ei anna. Läbitud kilomeetrite arv on küll suurte spordimeeste tulemuste kõrval ninnu-nännu, kuid täna näiteks sõitsin ühtejutti 29.43 kilomeetrit ja ei tundnud end pärast sugugi väsinuna. Tundub, et kestvusalad on minu teema. Kuigi, tehnikast sõltumist võiks neis võimalikult vähe olla.

 

 

Oma onnike

Olen ikka aeg-ajalt mänginud mõttega, et kui lapsed on suured, siis on mul kuskil päris oma onnike. Oma trööst ja rõõm ja varjupaik. Ehk on sellel oma alateadlik põhjus, millele leidsin sõnastatud vormi ühest imelisest intervjuust, milleni töö mind viis. Et inimene ei tohiks vajada endale toeks mitte teist inimest, vaid midagi sellist, mis on jääv.

Nädala eest sattusin juhuslikult Võrumaale ja kuigi olen seda teed sõitnud aastas ikka päris mitu korda, leidsin sealt ühe imelise onnikese. Mis mind võlus esimesest silmapilgust. Objektiivseid asjaolusid arvestades – mul ei ole praegu ei jaksu ega ressurssi sellist onnikest elamisväärseks muuta. Kuid usun, et selle majakese parimad päevad on veel ees.

Jätsin sinna maha oma parimad mõtted ja soovid.

Mõtetel võib olla teinekord suur jõud. Üksik nartsissisõis keset tärkavaid okasroose mõjus igatahes julgustavalt.

Paradigmade püsivus ja muutumine

Möödunud kolmapäeval koos naabrinaise ja vana klassiõega linnast koju jalutades saime osa päris Tartu kevadööst.

Keset tänavat oli end jämmima seadnud Tartu vennakestest muusikud ning nende esinemine lausa kiskus endaga kaasa. Ja mitte ainult meid, vaid meist ka oluliselt nooremaid, kes kõik andunult laulsid kaasa mitmete teiste lugude kõrval ka ühte popurriid, mida me kõik oma lapsepõlvest teame. Teate küll, see, millesse on kokku köidetud “Vana jõgi“, “Mina olen mees, kes on Kolumatsist tulnud...”, “Liisa, päikseline naine” jne jne.

“See on nüüd küll paradigma nihe: meist palju nooremad oskavad täpselt samu asju. Kuidas nad seda teevad,” imestas naabrinaine armsalt ja siiralt.

Aga – tegelikult ongi eluga nii, et kuigi paljud asjad siin ilmas muutuvad, on ka palju püsivat. Näiteks naljad, mis meil omal ajal koolis tehti, on koju jõudnud ka meie laste kaudu. “Ütle redel...” ajas mind ikka ühel päeval kõvasti naerma.

Ja ma pean ütlema, et mulle meeldivad need püsivad asjad.

Põhiline on, et osata kõigest jäävast välja noppida särtsakus ja tarkus ning tarbetus jätta minevikku.

Ehk nagu ütleb ka Eckhart Tolle, kelle lugemiseni ma viimasel üliraskel kahel nädalal taas jõudsin: “Enamik inimesi veedab kogu elu oma mõtete piiratuse kammitsais. Nad ei liigu kunagi kaugemale kitsast, mõistuse kujundatud, isiksustatud enesetajust, mille tingib minevik.”

Soovin, et meil oleks julgust minevikupaineist vabaneda, austada ja mõista neid, kes on seda suutnud. Ainult läbi selle jõuab meieni silmi särama panevat avarust.

Ja armastustki.

P.S. Mulle tegelikult üldse ei meeldi sõna “paradigma”. Aga kuna see jutt sai sama segane nagu see mõistegi, siis passis see pealkirja hästi.

Kevadetähised

Pärast nädalavahetust on nii kiire olnud, et pole saanud mahti siia tähtsaid tähiseidki üles tähendada. Või noh, nii kiire pole. Aga nendel üksikutel mittekiiretel hetkedel olen lihtsalt midagi mõistlikumat teinud. Äkki saab must veel mõistlik inimene?

Aga seekordsed tähised siis:

* Maal õu rehaga üle käidud ja veidi lõkkepuditossugi tehtud. Sügisastrivarred andsid, tõsi, päris suure ja palava lõkke üles.

* Vanad vaarikavarred välja nokitud ja käevarred vaarikatest kriibitud.

* Esimene grill – tehtud.

* Esimene kohvi koduõuekännul, päikeses – tehtud.

* Oma isiklik minimaantesõidurattahooaeg – avatud. Vanasõna “suur tükk ajab suu lõhki” sel korral päris paika ei pidanud ehk üle aasta tuhisesin ühe jutiga 27 kilomeetrit. Või noh… kui sa oled kuskile juba sattunud, pole muud varianti, kui sealt tagasi ka vändata. Ja umbes 7 km enne lõppu mõtlesin, et annan otsad. Aga näe – ellu jäin! Kuid pisike mure on kuu aja pärast toimuva rattaralli pärast ikka, osalen sellel esimest korda…

* Ja mis kõige ägedam – ahvatlus keraamikat proovida tasus järele andmist. Kaks esimest, maailma kõige ilusamat kaussi, muidugi, sülitas kõrgkuumusahi välja tervena. Täna tegin neile kaks kruusi sõpradeks. Loodame, et ka neil läheb hästi.

* Töömuresid oli ka, kuid need ei saa ilmselt kunagi otsa. Sellepärast ongi vaja kõike seda, mis ettepoole kirja sai.

Ja esimese nartsissi leidsin täna teel koju ka. Vaksali tänavalt.

 

 

Töötav telepaatia

Nüüd on suisa nagu postitustesadu, kuid teine mõte vajab ka kirjapanekut.

Nimelt olen siin viimastel päevadel tundnud, et alati on tore, kui su ümber on head inimesed, kuid mingites olulistes asjades oled ikkagi justkui üksi. Just nendel hetkedel, kui kedagi oleks väga-väga vaja enda kõrvale, kedagi, kelle sülle panna pea. Ja kes lihtsalt teeks pai, kui kurvad mõtted tungivad pähe. Ikka ise tuleb olla vapper ja hakkama saada.

Aga. Täna on olnud täielik telepaatiapäev. Päeval helistas üks vana sõber, kellega pole mitu aega rääkinud. Ja tuletas meelde, et on minu jaoks olemas. Ja õhtul ühendus teine.

Küllap ongi nii, et “päris-minu-inimestega” toimub omamoodi telepaatia. Eks ma ise ka teinekord tunnen, et pean just nüüd helistama. Ja iga kord on seda kõnet ka vaja olnud.

Ma armastan seda telepaatiat :)

 

 

Previous Older Entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.