Kuidas taastuda põlve külgsidemete rebendist?

Ilmselt ma olen liiga kärsitu, kuid tunne on, et tahaks juba matkale, suusatama ja muid vahvaid asju tegema. Õnnetusest on möödas 17 päeva.

Pärast kohustuslikku nädalat lamamist ütles arst, et olen kosunud kenasti, et võin kõike teha, kriteeriumiks valu. Olen üsna usinalt jalutanud. Ja tõdenud, et kui vahemaa on pikk või jalul tuleb seista päev, on õhtune valu garanteeritud.

Hakkasin sõitma autoga. Pikka vahemaad vist veel sõitma ei kisu, kuid linnas hoiab taksoraha kokku küll.

Teatud asendites on jalal valus ja päris konksu/sirgu jalga panna ei saa.

Kodus tasaselt askeldades tekib aga illusioon, et olen terve. Täna mõtlesin, et alustaks trenažööriga trenni. Aga loobusin pärast kolme vaevalist rattapööret. Põlvel oli nii valus, et süda läks pahaks.

Tahan suusatama ja matkama. Ja ei saa vist enda jala jaoks midagi muud teha, kui vaikselt võimelda. Ja anda aega ja rahu.

Kärsitu loomuga inimesele, kes talve armastab, on see keeruline.

Aga püüan vastu pidada 🙂

Praegu ongi täna

Seda, et kuidas üks hetk keerab pea peale kogu elu, kogesin nädala eest suusamäel.

Viimasel imeilusal puhkusepäeval laskudes tabasin end ühtäkki õhus lendamas ja siis oimetuna lumel lamamas. Üks kiire ja jõuline härrasmees tegi valearvestuse ja niitis mind jalust. Maandudes haaras ta oma massiga kaasa ka minu suusa koos jalaga. Nii õnnetult, et edasi sõltus minu kojujõudmine mäekiirabist.

Õnneks selgus kohaliku arsti juures, et luu on terve. Ja kui olin ka šokist veidi toibunud, mõistsin, et tegu on õnneliku õnnetusega – hing jäi ju sisse. Ja et see oli üks elu õppetundidest.

Selline, mis tuletas meelde, et elu ei ole igavene. See võibki lõppeda mistahes hetkel, mistahes maailma nurgas. Tööd rügades või puhkust nautides. Siis, kui seda kõige vähem oodata oskad.

Sain kinnitust, et iga päeva tulebki julgeda elada nagu oleks see viimane. Lubada endal olla õnnelik. Teha asju, mis ergutavad vaimu ja kosutavad hinge, asju, mis meeldivad. Teha seda koos kallite inimestega, sest jagatud rõõm on poole suurem. Teha nüüd ja praegu, sest homme võib olla hilja.

Sest midagi pole teha – elamine on julguse küsimus. Võib ju hädaldada, et kohustused ei luba. Kuid tegelikult on kõik meie endi kätes. Elu on tegelikult lihtne. Kui iseendas ja oma tegemistes kooskõla, ei mõju elu kohustusena. Siis jagub armastust iseendale ja lähedastele, naeratusi võõrastelegi.

Seepärast ei tohigi elu edasi lükata. Elada tuleb täna, sest just praegu ongi see aeg, mis meile on antud.

Eesti jaguneb Põhja- ja Lõuna-Eestiks…

…ehk tõde selgus tänaselt ilmakaardilt. Mina olin sinises.

Naljakas on see, et mina, kui kirglik talvearmastaja, nägin möödunud öösel unes, kuidas otsisin puhurit lumega võitlemiseks – et kevad tulla saaks. Ju mulle meeldib siis lihtsalt tasakaal asjades.

Õnneks lisab munade värvimine ka sellele valgele värvi. Ja mune saab edukalt kasutada ka lumekindluse ehitamisel 🙂

Lund mäletan ma oma lühikese elu varasematest kevadetest küll, kuid seda, et kaks aprillipäeva järjest lakkamatult sajab, mitte. Just nii see on aga eile-täna olnud. Selliste ilmaoludega tekib juba pisike lootus, et äkki ikka tuleb munavana 🙂

Nüüd aga hoiame pöialt, et homme ikka välja pääseb. Sest sellel talvel ei ole ma endiselt jõudnud lumelabidat pagasserisse panna. Nüüd võiks juba hilja ka muidugi olla.

Üks on kindel – homme olen kevades tagasi.

Inspireeriv talvehullus

Tõde on see, et talv on aastaaeg, mis meeldib mulle väga. Kevad ja suvi ja sügis ka, kuid talv kohe eriti.

Enamus mu tuttavaid hoiab kahe käega peast kinni, kui ma vaimustunult räägin talvistest matkadest ja piknikest ja uisutamisest ja suusatamisest ja niisama jalutamisest ja… Aga tühja sellest – kõik inimesed ei saagi ühesugused olla. Mina ei suuda jälle täiesti kindlalt rannas lamada. Ja muid selliseid igavaid asju teha 🙂

Aga talv on inspireeriv ja loovust äratav. Näiteks pimedas metsa jõudes pead sa tegema kõik, et leida lõkkematerjali ning tuli ka põlema saada. Teinekord ei pruugi see teps mitte lihtne olla 🙂

Täna käisime K.-ga taas Tähtveres suusatamas ning see oli ütlemata ilus. Minu haigusest põdur keha oli veel nõrk, kuid vaatamata külmakraadidele suutsid sätendav lumi, arvukad tähed taevas ja peenike-peenike pikali kukkunud kuusirp südant soojendada kuhjaga. No kuidas sa ei lähe sellise ilmaga õue!

Rääkimata sellest, et suusatamine ON tore tegevus. Õnneks on sellest nakatunud ka K. ning olukorras, kus ootamatult suureks sirgunud lapsed enam ei viitsi koos emaga kõike teha, on see väga äge.

Vähe sellest, täna leidsin, et K. on saanud hakkama ka teemakohase haikuga. Luba küsimata postitan selle ka siia, et suured sõnameistrid ikka talletatud saaksid.

Kaks paralleelset sirget lõpmatusse.

Atomicud teel.

Näe, suusarada.

Öelge veel, et talv ei inspireeri!