Kevad nagu ulmefilmis

Eile hommikul ärkasin suures linnas.

Kraadiklaasilt leitud 12 külmakraadi oli nii krõbe, nagu õues oleks 20 kraadi olnud.

Õhtul maal oli 19 kraadi külma.

Kuigi mõned märgid kõnelevad ka selle ilusa aastaaja saabumisest – nurgatagustesse pugenud päikesesoe ja Jägala joast alla pahisev jõuline veemeeter – tahaksin täna ikkagi küsida: kas kevad tuleb? Ja kui, siis millal?

Koolikatsete pinge murrab

Sel korral on siis üheksandike vaheaeg olemata, sest tegeleda tuleb sisseastumiskatsetega gümnaasiumitesse. Täna ühte, homme teise ja aprillis kolmandassegi…

Pinge on jõudnud haripunkti, sest teadmatust on veel tükk maad ees.

Kui seni ma kinnitasin endale, et olen rahulik, siis täna sain aru, et ikka ei ole küll. Tegin pojale ettepaneku saata paberid ka minu kodukooli, 100 km kaugusele. Kui poegg kurva häälega küsis: “Kas sina ka ei usu, et ma kuskile sisse saan?”, sain aru, et nüüd olen küll ämbrisse astunud.

Klaarisin oma emotsiooni ära ja eks poeg ise ka saab aru, et sellise laiskusest kehvema tunnistusega on konkurentsivõime kehvem… Kuid hoiame nüüd siis vaid pöialt. Et kõik sujuks.

Et homme sujuks, pidavat motivatsioonilaksu saama pitsast ja pisarakoogist.

Mõeldud, tehtud.

Kuni tulemuste saabumiseni…

Valu ja vaev

22 päeva kokkupõrkest suusamäel.

Võib tunduda ogar, et ma nii neid päevi loen, kuid see on ainus võimalus end lohutada, et varsti…varsti on kõik endine. Ehk 22 läinud, umbes 38 veel ees…

Eelmisel nädalal väntasin rattaga kokku kaks vaevarikast kilomeetrit. Kolmapäeval mõtlesin käia kesklinnas oma asjaajamistel jala. Ja see oli suur viga. Kui siin kodus rahulikult askeldades tekib illusioon, et tervis tuleb. Aga… linnas asjalikult käies sai kohe selgeks, et see nii pole. Sain kaasa sellise jalavalu ja meeleheite… et kirjutasin isegi ortopeedile kirja. Õnneks ta vastas, asjalikult lohutades, et inimesed tahavadki kohe homme terved olla, kuid et vigastus oli tõsine, pean ikka kaks kuud taastumiseks arvestama. KAKS KUUD!!!

Tõsi, see kiri lohutas. Et kõik pole veel kadunud. Kuid siis… üleeile öösel sattusin unes lohedega võitlema. Ilmselt oli mul tahtmine neid jalaga lüüa. Ja sellist valu, mille peale ma üles ärkasin, ma loodan, et ma enam ei tunne. Igatahes, kui seni magasin öösel ilma ortoosita, siis nüüd ei julge…

Ja täiesti masendav on see, et täna mõtlesin läbi alternatiivid, mida teha metsas uitamise või suusatamise vms asemel. Ja selgus, et mõistlikke alternatiive kodust väljaspool pole. Ikka saavad takistuseks trepid või muud seesugused asjad. St ma saaks ju küll igalt poolt üles ronida, kuid jalale on lihtsalt mõistlikum puhkust anda.

Ja nii ma olin rõõmsalt ja rahulikult kodus. Lõpetasin soodukalt ostetud raamatu lugemise. Vaatasin oma uut hea-tuju-filmi ja seni veel nägemata asja. Ja meisterdasin mitu peotäit edevust, millest enamus jõuab blogisse lähipäevil, sest pärastlõunane valgus on ülimalt pildistamisvaenulik.

Õnneks oskan ma asendustegevusi ikka leida. Ka valus ja vaevas.

Kuidas taastuda põlve külgsidemete rebendist?

Ilmselt ma olen liiga kärsitu, kuid tunne on, et tahaks juba matkale, suusatama ja muid vahvaid asju tegema. Õnnetusest on möödas 17 päeva.

Pärast kohustuslikku nädalat lamamist ütles arst, et olen kosunud kenasti, et võin kõike teha, kriteeriumiks valu. Olen üsna usinalt jalutanud. Ja tõdenud, et kui vahemaa on pikk või jalul tuleb seista päev, on õhtune valu garanteeritud.

Hakkasin sõitma autoga. Pikka vahemaad vist veel sõitma ei kisu, kuid linnas hoiab taksoraha kokku küll.

Teatud asendites on jalal valus ja päris konksu/sirgu jalga panna ei saa.

Kodus tasaselt askeldades tekib aga illusioon, et olen terve. Täna mõtlesin, et alustaks trenažööriga trenni. Aga loobusin pärast kolme vaevalist rattapööret. Põlvel oli nii valus, et süda läks pahaks.

Tahan suusatama ja matkama. Ja ei saa vist enda jala jaoks midagi muud teha, kui vaikselt võimelda. Ja anda aega ja rahu.

Kärsitu loomuga inimesele, kes talve armastab, on see keeruline.

Aga püüan vastu pidada 🙂

Ving ja hala

Mõnikord tundub mõni asi nii lootusetu, et isegi pahandada ei jõua. Ma ise imestan, miks sellistes olukordades veel pisarad tulevad. Aga tulevad. Kuigi mõtet pole. Keeruline on see südamega elamine.

pean kirjutama seinale mõne meeldetuletusrea.

 

Südant tasub usaldada

Silmi ei maksa alati uskuda. Vaatama peab südamega. Ja südant usaldama. Ja kuulama.

Ise võid ju tark olla, kuid süda on targem.

See lihtne tarkus aitab ellu jääda.

Kuulamisoskus ka. Sest isegi vaikus võib rääkida.

Paradoksid. Harilikud.

“Miks õues on soe, aga toas nii külm?” küsisin täna ühelt healt inimeselt.

“Harilik paradoks,” pakkus ta.

Küllap kuulub harilike paradokside valdkonda ka see, et kui oled näinud lähedalt midagi ilusat-ilusat, tundub see, mis argipäevas haiget teeb, veel valusam.

Kuidas osata õigesti elada?

Suvine talveväsimus

Vaatamata optimismile ja möödaläinud puhkusele pean nentima, et olen täiesti väsinud. Valgust on vähe, päikest on vähe… Ma ainult magaks. Nagu talveunes karu.

Paraku võtan selles olukorras ka igasugu viiruseid kergemini ligi, kaks tõsist oksendamispäeva ongi juba seljataga.

Mõtlesin tõsiselt, et peaks äkki hakkama vitamiine tarbima. Ma pole seda aastaid-aastaid teinud. Aga kui toit ja muu ei aita…

Ja kahjuks pole ma ainus, kes nii mõtleb tunneb.

Oh seda suve küll.

Vajan rööpaid

Mulle endale ka ei meeldi see, milline ma praegu olen, kuid viimase veidi rohkem kui kuu aja sündmused on minu kallal teinud ikka hulli tempe. Ja rööpapaar on silmist justkui täitsa kadunud. Käin ja teen ja askeldan ja püüan end turgutada, kuid ikkagi tuleb mõni pisikene asi ja lööb jälle silmad märjaks ja sammu võnkuma… Üks armas inimene ütles, et ma ei peaks muretsema, et ma olen lihtsalt tundeline, nagu daam olema peabki… Aga no poes hakata nutma küsimuse peale: “Kuidas läheb?” ületab juba ikka igasugused tundelisuse piirid.

Kuidas leida oma kindlad rööpad uuesti üles?

Mõtteainet vanematele

Lapsed on teema, mis muudab mind alati väga kirglikuks.

Suudan kolmveerand aastat hiljem hakata nutma, kui meenub ühe esimesse klassi mineva tirtsu telefonikõne oma vanaemale. Selles palus ta vanaema tulla oma 1. klassi 1. septembri aktusele, sest kui vanaema ka ei tule, peab ta seal olema üksi. Et ema ei saa tulla. (Ema on, muide, haridustöötaja).

Eile tuli sellest juttu ühe suure ja armsa inimesega. Kes selle mälestuse peale rääkis loo oma lapsepõlvest – umbes 40 aasta tagusest ajast. Kui tema ema ei tulnud naistepäevapeole ja kui kõik jooksid rõõmsalt oma emale lille viima, siis temal ei olnud seda kellelegi anda. See valu on mehe südames kalevi all peidus.

Seega – vanemad, mõelge oma lapsepõlve peale. Mõelge oma laste peale, enne, kui kergekäeliselt loobute oma laste tegemistele kaasa elamast. Meie lapsed on lapsed vaid üks kord – ja see ei ole nende jaoks kerge aeg – aidakem neil seda siis õnnelikult mööda saata.