Ühe laupäeva hetked

Ühel laupäeval pidin minema Tallinna. Töö, nagu ikka.

Enne tähtsaid kokkusaamiseid oli pool tundi aega ning mõtlesin, et võtan ühe kiire söögi Lidos. Pärast tõotasin endale, et ei lähe sinna enam kunagi. Täiesti ebanormaalne oli maksta pisikese kartulikotleti, lõhe-kartulikotleti ja salatitupsu eest 14 eurot. Ahjaa, keefir mahtus ka selle raha sisse. Ma tean mitut restorani, kus selle raha eest saab ikka korraliku ja hõrgu portsu, või isegi mitu.

Lisaks istus seal mu kõrvallauas üks paarike. Naine hellitas meest kuis jaksas, sasis juustes, tonksas ninaga põske ja suudles kõrvu. Mees aga… mees aga vaatas üksisilmi mind. Mina tundsin end ebamugavalt ja kiirest lõunapausist sai seetõttu veel kiirem.

Tähtsal üritusel kaotas üks tähtis naine oma telefoni, mis oli hetk tagasi jõudnud korraldajateni. Korraldajad pakkusid telefoni tähtsale naisele, kuid see ei teadnud, milline tema oma välja näeb. Kentsakas vahejuhtum lahenes pärast seda, kui naise mees helistas naisele ning äsja leitud telefon osutuski tähtsa naise omaks.

Kella kahe paiku kodumaja ette jõudes ei uskunud ma oma silmi – minu maja ees keset sõiduteed oli üksik kuusk. Pisut räsitud, aga päris kuusk. Lõhnav ja roheline. Kiibitsesin paarkümmend minutit ja kuna keegi ei näinud öösel kell pool kaks kuuse vastu huvi tundvat, tarisin ta tuppa. Esialgu panin leidkuuse duššinurka, täna seadsin ta elutuppa tähtsamaisse paika. Loodan, et suudame leidkuusele ilusad pühad korraldada.

Oli kentsakas, aga väga tore laupäev.

Koolikatsete pinge murrab

Sel korral on siis üheksandike vaheaeg olemata, sest tegeleda tuleb sisseastumiskatsetega gümnaasiumitesse. Täna ühte, homme teise ja aprillis kolmandassegi…

Pinge on jõudnud haripunkti, sest teadmatust on veel tükk maad ees.

Kui seni ma kinnitasin endale, et olen rahulik, siis täna sain aru, et ikka ei ole küll. Tegin pojale ettepaneku saata paberid ka minu kodukooli, 100 km kaugusele. Kui poegg kurva häälega küsis: “Kas sina ka ei usu, et ma kuskile sisse saan?”, sain aru, et nüüd olen küll ämbrisse astunud.

Klaarisin oma emotsiooni ära ja eks poeg ise ka saab aru, et sellise laiskusest kehvema tunnistusega on konkurentsivõime kehvem… Kuid hoiame nüüd siis vaid pöialt. Et kõik sujuks.

Et homme sujuks, pidavat motivatsioonilaksu saama pitsast ja pisarakoogist.

Mõeldud, tehtud.

Kuni tulemuste saabumiseni…

Iseendale

Selja taha jäi nädalavahetus, mis andis mulle palju rõõmu ja jõudu. Selline, mis annab jaksu veel pikaks ajaks.

Selles oli mõnusaid inimesi ja palju hetki, eriilmelisi.

Selliseidki hetki, mil oli aega mõelda ja kokkuvõtteid teha. Suhete kõvaketta piiratusest olen ma tegelikult juba kirjutanud. Viimane ae on hakata seda ka argielus meeles pidama. Sest ikka veel on minu ümber inimesi, kes on suuremad jutumehed kui tegutsejad. Ja see teeb mind õnnetuks. Ma sain sellest lõplikult lihtsalt nüüd aru, ilmselt sai klaas täis.

Edasi teen ma kõik ise selleks, et olla õnnelik ja rõõmus. Hetkedes ja hetkedega.

Ood sõpradele

Kuupäeva järgi on see “tagumikukujuliste vidinate kinkimise päev” juba eilne, kuid kuna internett muutus eile olematuks, jäid mõtted kirja panemata. Aga – oodi sõpradele peabki laulma sagedamini kui kord aastas. Sestap teen seda nüüd.

Olen oma elus tihti olnud veidi isepäine kulgeja. Sageli see mulle sobibki, sest ma saan üldjuhul endaga hästi läbi 🙂 Selle üksildase kulgemise kõrval tean ma aga täpselt, et mu sõpradel on kulla hind. Et jagatud rõõm on poole suurem ja mure jällei väiksem.

Tänu neile olen ma see, kes ma olen. Ehk – kuidas see dialoog seal tuntud raamatus käiski.

Notsu: “Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!”

Puhh noogutas.

Notsu: “Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja sul pole kellegagi juttu ajada.”

Puhh: “Kus sina siis oled?”

Notsu: “Mind ei ole.”

“Nii ei saa olla,” ütles Puhh.

“Mina arvan ka nii”, ütles Notsu, “aga kujuta ette, mind ei ole, sina oled üksi.”

“Miks sa mind kiusad,” pahandas Puhh, “kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?”

Viimastel päevadel olen siin oma pisukeses kurbuses mõelnud, kui tänulik olen ma kõigile neile

* kes on saatnud mulle luuletusi kurva tuju peletamiseks

* kes on saatnud tujutõstvaid sõnumeid

* kes on mind autoga siia-sinna sõidutanud

* kes on tassinud mu kotti

* kes on aidanud mulle saapaid ja sokke jalga

* kes on mind hilisel õhtutunnil saatnud kvartalijagu koju veendumaks, et ma ikka ühes tükis sinna jõuan

* kes on teinud mulle lihtsalt pai

Kogu sellest armastusest ja hoitud olemisest olen mina saanud paremaks.

Elus on oluline see, kuidas maailma tunda ja vaadata. Mina vaatan armastusega.

Kindlasti osaliselt tänu oma sõpradele.

Vastlapäev

“Ah, liulaskmine ongi nõrkadele!” mõtlesin ma hommikul ja otsustasin selle asemel täna õppida ometi selgeks tuuletaskute küpsetamise. Sest niikaua, kui mina mäletan, tegi minu ema minu lapsepõlves ikka neid. Selliseid mõnusaid, kohupiima-vahukoore kreemiga.  Ja tänavu kohe ei ole kiskunud poest vastlakukleid ostma…

Varem olen tuuletaskuid üritanud mõned korrad eha küll, kuid ebaõnnestunult. Täna mõtlesin, et proovin niikaua kui välja tuleb – pooliku jalaga inimesel aega ju küll, ei pea kuhugi kiirustama.

Võtsin appi selle retsepti ja – voila! – õnnestus esimese korraga.

Ja liulaskmise asemel tegin ühe pika ja mõnusa jalutuskäigu hoopis. Maailmas valitsebki tasakaal!

Kuidas taastuda põlve külgsidemete rebendist?

Ilmselt ma olen liiga kärsitu, kuid tunne on, et tahaks juba matkale, suusatama ja muid vahvaid asju tegema. Õnnetusest on möödas 17 päeva.

Pärast kohustuslikku nädalat lamamist ütles arst, et olen kosunud kenasti, et võin kõike teha, kriteeriumiks valu. Olen üsna usinalt jalutanud. Ja tõdenud, et kui vahemaa on pikk või jalul tuleb seista päev, on õhtune valu garanteeritud.

Hakkasin sõitma autoga. Pikka vahemaad vist veel sõitma ei kisu, kuid linnas hoiab taksoraha kokku küll.

Teatud asendites on jalal valus ja päris konksu/sirgu jalga panna ei saa.

Kodus tasaselt askeldades tekib aga illusioon, et olen terve. Täna mõtlesin, et alustaks trenažööriga trenni. Aga loobusin pärast kolme vaevalist rattapööret. Põlvel oli nii valus, et süda läks pahaks.

Tahan suusatama ja matkama. Ja ei saa vist enda jala jaoks midagi muud teha, kui vaikselt võimelda. Ja anda aega ja rahu.

Kärsitu loomuga inimesele, kes talve armastab, on see keeruline.

Aga püüan vastu pidada 🙂

Praegu ongi täna

Seda, et kuidas üks hetk keerab pea peale kogu elu, kogesin nädala eest suusamäel.

Viimasel imeilusal puhkusepäeval laskudes tabasin end ühtäkki õhus lendamas ja siis oimetuna lumel lamamas. Üks kiire ja jõuline härrasmees tegi valearvestuse ja niitis mind jalust. Maandudes haaras ta oma massiga kaasa ka minu suusa koos jalaga. Nii õnnetult, et edasi sõltus minu kojujõudmine mäekiirabist.

Õnneks selgus kohaliku arsti juures, et luu on terve. Ja kui olin ka šokist veidi toibunud, mõistsin, et tegu on õnneliku õnnetusega – hing jäi ju sisse. Ja et see oli üks elu õppetundidest.

Selline, mis tuletas meelde, et elu ei ole igavene. See võibki lõppeda mistahes hetkel, mistahes maailma nurgas. Tööd rügades või puhkust nautides. Siis, kui seda kõige vähem oodata oskad.

Sain kinnitust, et iga päeva tulebki julgeda elada nagu oleks see viimane. Lubada endal olla õnnelik. Teha asju, mis ergutavad vaimu ja kosutavad hinge, asju, mis meeldivad. Teha seda koos kallite inimestega, sest jagatud rõõm on poole suurem. Teha nüüd ja praegu, sest homme võib olla hilja.

Sest midagi pole teha – elamine on julguse küsimus. Võib ju hädaldada, et kohustused ei luba. Kuid tegelikult on kõik meie endi kätes. Elu on tegelikult lihtne. Kui iseendas ja oma tegemistes kooskõla, ei mõju elu kohustusena. Siis jagub armastust iseendale ja lähedastele, naeratusi võõrastelegi.

Seepärast ei tohigi elu edasi lükata. Elada tuleb täna, sest just praegu ongi see aeg, mis meile on antud.

Teismeliste tarkus elust enesest

Eile rõõmustas tüdruklaps, kui talle helistas klassiõde teatega, et tuleb täna kooli.

“Mis haigus sul oli siis?”

“Ahhh, ma täpselt ei tea. Arst ütles, et miski varajases staadiumis pneumoonia.”

“Häh, see ongi ju kopsupõletik. Sa olid nüüd ka siis selles!”

Ehk vist juba pool klassi on seda jubedust põdenud…

Tegelikkus on see, et see on üks jube sügis. Ka mina ise olen iga paari nädala tagant mõne päeva korralikult haige. Ei tea, kuhu see vastupanuvõime on kadunud…

Kiired ajad

 Pea kolm nädalat pole jõudnud siia midagi kirja panna. Kiired ajad-kiired ajad… Tõsi, vahepeal üritasin, kuid siis ei laadinud wordpress postitust lihtsalt üles. Ja andsin loobumisvõidu.

Põhiliselt teeb aja kiireks see, et sellel kuul viin oma põhitegemiste kõrval läbi ühte töötutele suunatud koolitust. See võtab aega ja jõudu, kuid grupis osalevad inimesed on vahvad. Ning mind ennast on need möödunud kolm nädalat igati harinud, kaks päeva on veel ees.

Aga ajaloo huvides – mis ma siis vahepeal veel teinud olen?

Olin haige. Korralikult. Kohe nii, et mõtlesin üle nelja aasta ka sinise lehe peale. Aga nagu sa tõbe sinise lehega hirmutad, paneb ta plagama. Ja siis on olnud haige kogu ülejäänud pere. Õigupoolest kaks liiget on praegugi – ühel sai täis nädal kopsupõletikuga (selle nädala sees külastas meie kodu ka kiirabi) ja viimane vastupidaja, kes küll ütles, et viikingid ei haigestu, langes täna. Tõttöelda tunnen ma end nagu miski polikliiniku peaarst ja olen juba päris väsinud sellest. Varsti kuulutan vist streigi välja.

Olen saanud osa looduse imetegudest – vikerkaarest ja imelistest päikesemängudest ja oktoobrilumestki. Harvu päikeselisi päevi ma lihtsalt ei raatsi toas istuda ja olen käinud neil lõunapausidel-õhtutel oma lemmikradadel. Mõnikord üksi, mõnikord koos mõne lemmikinimesega. Ja praegune ootamatu lumi meeldib mulle ka. Kuigi auto jäi suverehvide tõttu nüüd seisma paariks päevaks. Aga jalutuskäigud ongi seda mõnusamad. Kuigi – ma ei mäleta, et ma oleks oma varasemas elus oktoobris väga saapaid kandnud. Nüüd pidin kingad puhkama jätma… aga ilmselt mitte kauaks, sest esimene lumi sulab ju alati ära!

Suve meenutamise pildiprojekt on küll hetkel pooleli – kuid olgem ausad – kui on kiire ja õues ilusad ajad, mida siin ikka meenutada. Ikka nautida seda, mis on. Pikk ja pime november on ju veel ees.

Olen osa saanud mitmetest toredatest raamatutest ja esitlustest. Mart Kivastiku “Vietnami retsepti” lõpetasin täna ja kirjutan sellest kindlasti ka pikemalt. Seniks soovitan lihtsalt soojalt. Ja “Tartu Ülikool ja legendid” on ka muhe lugemispala kõigile ülikoolis õppinuile.

Olen teinud käsitööd. Tavapäraste nokitsemiste kõrval on kõige ägedam, et sain taas näpud saviseks. Eile juba esimesed ahjust tulnud asjad glasuuri ootele seada… sellised asjad koos lumega tekitavad ikka päris ägeda jõulutunde 😉

Käisin koos sõber P.-ga, nagu juba traditsiooniks kujunenud, Vähiliidu heategevuskontserdil.

Ja üht-teist veel. Ehk siis – palju häid asju. Veidi väsitav, kuid magada on ka saanud ja – mõnus ikkagi 🙂

Ülemõtlemise meistriklass

Akna taga valitseb tõeline värvipillerkaar. Nagu oktoobri alguses ikka.

Hommikul voodis lamades, kui veel tõusta ei viitsinud, lasin pilgul sel hetkel sinisel taeval ja kollastel puudelatvadel puhata. Sellised hetked on imelised. Lihtsalt oled ja vaatad ja ilus on…

Ühel hetkel tabasin end mõttelt: “Kui sinine ja kollane annavad kokku rohelise, miks minu aknast avanev vaade siis nii värviline on?”

Vastuse väljamõtlemisega ei hakanud vaeva nägema.

Kui see pole aga ülemõtlemine, siis ma ei tea, mis asi see on.

Ilmselgelt vajan puhkust.

Mõtlemisest 🙂