Iseendale

Selja taha jäi nädalavahetus, mis andis mulle palju rõõmu ja jõudu. Selline, mis annab jaksu veel pikaks ajaks.

Selles oli mõnusaid inimesi ja palju hetki, eriilmelisi.

Selliseidki hetki, mil oli aega mõelda ja kokkuvõtteid teha. Suhete kõvaketta piiratusest olen ma tegelikult juba kirjutanud. Viimane ae on hakata seda ka argielus meeles pidama. Sest ikka veel on minu ümber inimesi, kes on suuremad jutumehed kui tegutsejad. Ja see teeb mind õnnetuks. Ma sain sellest lõplikult lihtsalt nüüd aru, ilmselt sai klaas täis.

Edasi teen ma kõik ise selleks, et olla õnnelik ja rõõmus. Hetkedes ja hetkedega.

Ood sõpradele

Kuupäeva järgi on see “tagumikukujuliste vidinate kinkimise päev” juba eilne, kuid kuna internett muutus eile olematuks, jäid mõtted kirja panemata. Aga – oodi sõpradele peabki laulma sagedamini kui kord aastas. Sestap teen seda nüüd.

Olen oma elus tihti olnud veidi isepäine kulgeja. Sageli see mulle sobibki, sest ma saan üldjuhul endaga hästi läbi 🙂 Selle üksildase kulgemise kõrval tean ma aga täpselt, et mu sõpradel on kulla hind. Et jagatud rõõm on poole suurem ja mure jällei väiksem.

Tänu neile olen ma see, kes ma olen. Ehk – kuidas see dialoog seal tuntud raamatus käiski.

Notsu: “Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!”

Puhh noogutas.

Notsu: “Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja sul pole kellegagi juttu ajada.”

Puhh: “Kus sina siis oled?”

Notsu: “Mind ei ole.”

“Nii ei saa olla,” ütles Puhh.

“Mina arvan ka nii”, ütles Notsu, “aga kujuta ette, mind ei ole, sina oled üksi.”

“Miks sa mind kiusad,” pahandas Puhh, “kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?”

Viimastel päevadel olen siin oma pisukeses kurbuses mõelnud, kui tänulik olen ma kõigile neile

* kes on saatnud mulle luuletusi kurva tuju peletamiseks

* kes on saatnud tujutõstvaid sõnumeid

* kes on mind autoga siia-sinna sõidutanud

* kes on tassinud mu kotti

* kes on aidanud mulle saapaid ja sokke jalga

* kes on mind hilisel õhtutunnil saatnud kvartalijagu koju veendumaks, et ma ikka ühes tükis sinna jõuan

* kes on teinud mulle lihtsalt pai

Kogu sellest armastusest ja hoitud olemisest olen mina saanud paremaks.

Elus on oluline see, kuidas maailma tunda ja vaadata. Mina vaatan armastusega.

Kindlasti osaliselt tänu oma sõpradele.

Vastlapäev

“Ah, liulaskmine ongi nõrkadele!” mõtlesin ma hommikul ja otsustasin selle asemel täna õppida ometi selgeks tuuletaskute küpsetamise. Sest niikaua, kui mina mäletan, tegi minu ema minu lapsepõlves ikka neid. Selliseid mõnusaid, kohupiima-vahukoore kreemiga.  Ja tänavu kohe ei ole kiskunud poest vastlakukleid ostma…

Varem olen tuuletaskuid üritanud mõned korrad eha küll, kuid ebaõnnestunult. Täna mõtlesin, et proovin niikaua kui välja tuleb – pooliku jalaga inimesel aega ju küll, ei pea kuhugi kiirustama.

Võtsin appi selle retsepti ja – voila! – õnnestus esimese korraga.

Ja liulaskmise asemel tegin ühe pika ja mõnusa jalutuskäigu hoopis. Maailmas valitsebki tasakaal!

Valu ja vaev

22 päeva kokkupõrkest suusamäel.

Võib tunduda ogar, et ma nii neid päevi loen, kuid see on ainus võimalus end lohutada, et varsti…varsti on kõik endine. Ehk 22 läinud, umbes 38 veel ees…

Eelmisel nädalal väntasin rattaga kokku kaks vaevarikast kilomeetrit. Kolmapäeval mõtlesin käia kesklinnas oma asjaajamistel jala. Ja see oli suur viga. Kui siin kodus rahulikult askeldades tekib illusioon, et tervis tuleb. Aga… linnas asjalikult käies sai kohe selgeks, et see nii pole. Sain kaasa sellise jalavalu ja meeleheite… et kirjutasin isegi ortopeedile kirja. Õnneks ta vastas, asjalikult lohutades, et inimesed tahavadki kohe homme terved olla, kuid et vigastus oli tõsine, pean ikka kaks kuud taastumiseks arvestama. KAKS KUUD!!!

Tõsi, see kiri lohutas. Et kõik pole veel kadunud. Kuid siis… üleeile öösel sattusin unes lohedega võitlema. Ilmselt oli mul tahtmine neid jalaga lüüa. Ja sellist valu, mille peale ma üles ärkasin, ma loodan, et ma enam ei tunne. Igatahes, kui seni magasin öösel ilma ortoosita, siis nüüd ei julge…

Ja täiesti masendav on see, et täna mõtlesin läbi alternatiivid, mida teha metsas uitamise või suusatamise vms asemel. Ja selgus, et mõistlikke alternatiive kodust väljaspool pole. Ikka saavad takistuseks trepid või muud seesugused asjad. St ma saaks ju küll igalt poolt üles ronida, kuid jalale on lihtsalt mõistlikum puhkust anda.

Ja nii ma olin rõõmsalt ja rahulikult kodus. Lõpetasin soodukalt ostetud raamatu lugemise. Vaatasin oma uut hea-tuju-filmi ja seni veel nägemata asja. Ja meisterdasin mitu peotäit edevust, millest enamus jõuab blogisse lähipäevil, sest pärastlõunane valgus on ülimalt pildistamisvaenulik.

Õnneks oskan ma asendustegevusi ikka leida. Ka valus ja vaevas.

Kuidas taastuda põlve külgsidemete rebendist?

Ilmselt ma olen liiga kärsitu, kuid tunne on, et tahaks juba matkale, suusatama ja muid vahvaid asju tegema. Õnnetusest on möödas 17 päeva.

Pärast kohustuslikku nädalat lamamist ütles arst, et olen kosunud kenasti, et võin kõike teha, kriteeriumiks valu. Olen üsna usinalt jalutanud. Ja tõdenud, et kui vahemaa on pikk või jalul tuleb seista päev, on õhtune valu garanteeritud.

Hakkasin sõitma autoga. Pikka vahemaad vist veel sõitma ei kisu, kuid linnas hoiab taksoraha kokku küll.

Teatud asendites on jalal valus ja päris konksu/sirgu jalga panna ei saa.

Kodus tasaselt askeldades tekib aga illusioon, et olen terve. Täna mõtlesin, et alustaks trenažööriga trenni. Aga loobusin pärast kolme vaevalist rattapööret. Põlvel oli nii valus, et süda läks pahaks.

Tahan suusatama ja matkama. Ja ei saa vist enda jala jaoks midagi muud teha, kui vaikselt võimelda. Ja anda aega ja rahu.

Kärsitu loomuga inimesele, kes talve armastab, on see keeruline.

Aga püüan vastu pidada 🙂