Täna tuli teade, et on lahkunud üks väga tore ja tark inimene. Liiga vara. Aga ma olen õnnelik, et olen saanud tema elust osa ja loodan, et tal kuskil seal kaugel jagub tegemisi ja helget olemist.
Talle mõeldes otsisin välja temast kirjutatud persooniloo, mis ilmus 2008. aasta juuni Tarkade Klubis. Panen selle siia tema mälestuseks, toimetamata kujul.
Kerge, lustlik ja värviline teadus – tänu Tiiule
Kuigi kunstiklassi lõpetanud Tiiu Silla vanemad ootasid pikisilmi tütre õppima asumist kunstiakadeemiasse, sai taemast hoopis keemik – kasuisa suutis noorele naisele selle aine nii põnevaks rääkida. Ja nüüd tegutseb Tiiu omakorda selle nimel, et teadlase elukutse ei oleks igav ei noortele ega vanadele.
Et see õnnestuks, tuleb seda teha inimestele arusaadavas keeles, teab Tiiu. Veelgi enam – ta räägib kavalalt läbirääkimiste teooriast, mis õnnestub siis, kui vestluspartner vastab esimesele küsimusele jah.
Nii ei lähe teaduskeskus Ahhaa enamasti noortelt küsima: „Kas keemia huvitab teid?”, sest vastus sellele küsimusele oleks valdavalt eitav. Küll aga nõustub enamik õpilasi väitega: „Ma vihkan keemiat”. Seesuguse nimega töötuppa tulevad noored juba uudishimust vaatama, mis edasi saab.
Pärast keskkooli lõpetamist sai keemik Tiiust endastki, sest kasuisa suutis selle aine noorele naisele põnevaks rääkida. Kuigi sõbrad Tiiu valikut ei mõistnud – hiiglasliku konkursiga kunstiakadeemiasse oleks ta oma kuldmedaliga astuda saanud pelgalt ühe sisseastumiseksamiga. Tema valis selle asemel aga väikese konkursiga keemia eriala Tartu Ülikoolis.
Ja seda, et teadus on huvitav, teavad nüüd ka Tiiu lapsed, kes kõik on kaasa löönud teaduskeskuse Ahhaa tegemistes ühel või teisel moel. Neljast lapsest vanimad – Mari ja Elin – on omakorda loodusteadlased ja õpivad doktorantuuris, pojad Mihkel ja Kaarel on aga esialgu rohkem mehelike ehitustegevustega rakkes.
Unistuste töö
Tiiu enda teadlasekarjäärile andis pärast ülikooli lõpetamist ja Teaduste Akadeemia keemiainstituudi insenerina töötamist uue hingamise võimalus asuda Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubiloogia instituudis tegutsenud Mart Ustavi töörühma tegelema viiruste molekulaardiagnostikaga.
„See sõlmis kokku kõik minu unistused – diagnoose täpsustades sain olla ühtaegu arst ja keemik,” tähendab Tiiu. Lisaks sellele leidis ta teadlasetööst ka kunstilise poole: ”Ma olen alati nautinud tööd kauni ja erikujulise laboriklaasiga. Kui minust oleks saanud kunstnik, oleksin valinud just klaasikunsti eriala.”
Kõige selle kõrval oli tal kirglik huvi ka erinevate teaduskeskuste vastu, mida ta üle maailma erinevatel konverentsidel käies ikka ja jälle üles otsis. Kuni ühe hommikuni, mil hommikukohvi kõrvale loetud ajaleht andis teada, et Tartu Ülikool otsib loodava teaduskeskuse projektijuhti.
„Vaat kui huvitav pakkumine, mine sinna või ise,” lausus Tiiu sel hommikul möödaminnes abikaasale. „Aga miks sa ei võiks siis proovida?” tuli tollelt vastus kiirelt.
Tiiu proovis ja tulemuseks oli see, et ta saigi võimaluse hakata Eestisse looma midagi sellist, mida ta seni oli vaid välismaal näinud.
Ja oma esimesest tööpäevast saati on Tiiu kogenud kummalist fenomeni, et teaduskeskuse tööd on kummaliselt lihtne teha, sest alati on temaga vaimustunud kaasatulijaid: „Kogu asja taga on kas Tartu vaim või siis asjaolu, et teadus ongi nii põnev ja vahva, et väärib avastamist.”
Teaduskeskuse tegemised on Tiiu arvates kulgenud koguni nii sujuvalt, et need tunduvad liikuvat tema arvates lihtsalt allamäge. Muidu oleks see kõik ju füüsikaseaduste vastane.
„Aga kas allamäge liikumine on probleemiks?” küsib Tiiu ja filosofeerib kohe samas: „Allamäge liikudes jõuavad asjad ju lõpuks potensiaaliauku, kus valitseb stabiilsus. Kui asju liigutada ülesmäge, kaasneks sellega suur rassimine ja pungestamine. Tõsi, eestlased on harjunud, et asjad peavad ihal juhul just ülesmäge liikuma.”
Näitab muuseumidele suunda
Tiiu lausub uhkusega, et Tartus on teaduskeskuse töö seni põhinenud entusiasmil ning arusaamatult väikese rahaga on korda saadetud suuri asju. Mõistagi ei tähenda see seda, et raha vaja poleks – rohkema raha korral saaks teaduskeskus enda tegevustesse kaasata tegevteadlasi ja tippadministraatoreid.
Ja ka kauaoodatud teaduskeskuse maja ehitamine Tartu südalinna liiguks libedamalt.
Praegu erineb Ahhaa enamikest maailmas tegutsevatest teaduskeskustest eelkõige sellepoolest, et juba kümme aastat on tegutsetud pelgalt kontoriruumide baasil. Näituste ja töötubade ruumid on tulnud leida igalt poolt mujalt Tartust ja üle Eesti.
Tiiu naerab, et kümme aastat teaduskeskuse vedamist on nagu üks suur katselendurite periood.
„Me oleme oma tegemistega sattunud üsna absurdsetesse oludesse – spordi- ja kontserdisaalidesse, angaaridesse, pööningutele ja keldritesse,” muheleb Tiiu. Kõik need ruumid on näitustele lisanud aga oma põneva hõngu.
Ja mõni alguses vaid prooviks rajatud koostöö on jäänud kestma, näiteks šokolaaditöötuba AS Kalev baasil või AGA gaasilabor. Tiiu usubki, et teadus ei saa huvi tekitamiseks olla tõsine õppimistöö. Tuleb hoopis leida üles see magus konks ja seda kasutades hariv sõnum edasi anda.
Magusaks konksuks on Ahhaa tegemistes tihti võimalus tegutseda ja seeläbi midagi kogeda. „On suur vahe, kas sa näed ühte dinosauruseluud klaasi taga vitriinis või saad võimaluse liiva seest selle sauruseluu koopia välja kaevata ning seeläbi tunda ja mõelda, kuidas dinosaurused omal ajal elasid ja kuidas need küll seal liiva sees miljoneid aastaid on säilinud,” selgitab Tiiu.
Tegelikult võiksid seesugust aktiivset tegutsemist pakkuda kõik muuseumid. „Aga eks teaduskeskused olegi muuseumide pilootprojektiks, neile tuleb vaid suund ette näidata,” lausub ta omadest kogemustest. Näiteks Tartu Ülikooli peahoones toimunud Egiptuse-teemalisest näitusest on mõni töötuba jäänud kunstimuuseumisse edasi tegutsema.
Teadlaste keel on hullem kui võru keel!
Tiiu räägib teadusest ja teaduskeskuse tegemistest sütitava kirega. Ja see kõik pole vaid jutt – oma huvid ja tegemised kaasab naine ka igapäevatöösse. Näiteks sobib tema sügav huvi bioloogia vastu kokku TÜ Eesti Geenivaramu ideedega, kus teaduskeskusel on peagi nii mõndagi põnevat plaanis.
Ja tänu Ahhaa keskuse juhatajatööle on reaalteadlasest Tiiu ümber kvalifitseerunud hoopis sotsiaalteadlaseks, omandades teadmisi Tartu Ülikooli doktorantuuris loodusainete didaktika erialal. „Sealt olen ma saanud teadmisi, kuidas uurida inimeste käitumist, ja see oli mulle kui loodusteadlasele vägagi uus asi,” tunnistab ta.
Inimeste uurimine on temani toonud vaid häid emotsioone – mõni aasta pärast külastusuuringute läbiviimist on südantsoojendav leida ülikooli tudengite nimekirjast mõni noor, kelle huvi teaduse vastu sai alguse just Ahhaa näituselt.
Et see jätkuvalt õnnestuks, on vaja ka teadust osata müüa, on Tiiu veendunud. Sest ka teadust on võimalik edasi anda pealtnäha kergelt ja värviliselt ning rääkida ka kõige keerulisem tuumafüüsiline küsimus selgeks tavalisele koduperenaisele. Lihtsalt pealehakkamist ja julgust peab olema.
Seda, et see vajalik on, kinnitab tõik, et Euroopa Liit eraldas Eestile juba kolmandat aastat järjest miljon krooni, et septembrikuus saaks Ahhaa-keskuse eestvedamisel taas korraldada ühe suurejoonelise teadlaste öö mitmes linnas.
Selles toimuvate tegevustega püütakse ümber lükata arvamust, nagu teadlased oleksid ühed hirmsad kuivikud. „Nad on inimesed, kes on vaimukad, mitmekülgsed ja huvitavad inimesed. Nende probleem on vaid selles, et nende keel on hullem kui võrokestel – mitte keegi ei saa aru, mida nad räägivad,” naerab Tiiu ja lisab näiteks, et on oma elus näinud küll pettunud poemüüjaid ja kurbi kurgimüüjaid, kuid mitte ühtegi nukrat teadlast.
Ta lisab, et tegelikult ongi teaduskeskusel Ahhaa omamoodi viipekeele tõlgi roll, milles tuleb teaduskeelt tavalistele inimestele vahendada.
Tiiu usub, et tema eelis paljude administraatoritest teaduasutuste juhtide ees on see, et teadlasetöö kogemusega pole tal hirmu ega aukartust paljude teemade ees. Kui on vaja, siis tuleb asi teha selgeks!
„Mina olen küll nii uudishimulik, et tahan kõike õppida. Kui aega oleks, siis kasvõi mootorite kokkupanekut,” muheleb ta. Naine usub, et tegelikult saaksid inimesed palju rohkemaga hakkama, kui neil vaid pealehakkamist oleks.
Ta ise ei ole raha teenimiseks põlanud ära ei õmblemist ega majade värvimist. Ning kui saaks, siis kujundaks ta kodusid. „Mind paelub tühjadele ruumidele elu andmine,” on põhjendus lihtne. Samas annab ta endale aru, et tegu on vägagi eksklusiivse hobiga ning praegu tuleb leppida sellega, mis kodus teha annab. Kuigi ega seal vist väga palju ei annagi, sest uude ridaelamusse koliti alles mõne aasta eest ning sealse sisustusega on Tiiu veel vägagi rahul.
Naudib iga hetke oma elust
Tiiu on naine, kellel energiat jagub. Ja ta oskab seda erinevatel eluperioodidel endale sobivas suunas rakendada. Näiteks muigab oskarlutsulikult, et selleks ajaks, kui tema lapsed suureks kasvatas, olid tema kaaslastel juba doktorikraadid kaitstud. „Kümne aastaga liigub teadus ikka kiiresti edasi ja mul ei olnud lihtne ree peale saada,” nendib ta.
Aga samas teab ta ka, et pärast lastega kodus olemist liiguvad teotahtelised naised nii suure impulsi ja energiaga, et suudavad veel paljugi jõuda. Tiiu enda jaoks ongi lapsed kõige olulisemad ja muu elu on nende kõrval. „Kes arvab, et laps tema tegemisi segab, mingu nurka ja häbenegu,” ütleb ta lihtsalt.
Liiatigi – sellest, et teadus viimastel kümnenditel on hiigelhüpetega edasi liikunud, tunneb Tiiu vaid rõõmu. Sest vastasel juhul ei ilmuks ehk seda artiklitki siin – mõne aasta eest Tiiut tabanud vähktõve on arstid suutnud uute raviskeemide abiga praeguseks seljatada.
Naine ise ütleb, et see tõsine haigus ei ole teda kuidagi muutnud. „Siin on kaks võimalust: kas ma olen nii rumal, et ei oska kogemustest õppida või olen lihtsalt senini õiget elu elanud,” ütleb ta ise. Kuid üht õpetas haiguseperiood Tiiule küll – väikesed jamad teda enam rööpast välja ei löö.
Ja kuigi Tiiu armastab oma päevatööd, on tema jaoks parim aeg siis, kui ta sõidab õhtul maakoju. Siis haarab ta oma kohvikruusi, istub maja serval ja jälgib looduse mühisevat arengut. „Siis tunned, kuidas aeg tegelikult kulgeb. Kuidas kõik looduses toimuv on kaunis ja veatu – iga lill ja puuoks on lõpetatud ja täiuslik,” räägib ta unistavalt.
Nii, nagu seda saab teha vaid oma elu iga hetke nautiv inimene.
Teised Tiiust
Irina Orekhova, teaduskeskuse Ahhaa koolitusjuht
Tiiu hoolib oma alluvatest. Sest ei ole palju juhte, kes toovad alluvate lastele kingitusi, pärivad lastelaste käekäigu kohta, korraldavad väikseid ja suuri üllatusi – kas tähtpäevade puhul või lihtsalt, et teistel hea oleks?.
Talle meeldib kuulda igaühe arvamust – mitte selleks, et luua illusiooni “demokraatiast”, vaid kollegide arvamus huvitab teda tõesti.
Tiiu ei suhtu kunagi eelarvamustega inimestesse, keda keskmine eestlane kahtlemata võõristab – näiteks mitteeestlastesse või puuetega inimestesse.
Tiiule meeldib kui asju tehakse stiilselt, just sealt tulebki AHHAA ürituste iseäralik väljakujunenud joon – nad ei ole kunagi formaalsed, igavad ja turvaliselt etteaimatavat. Tiius on väga palju loovust ja ta ei koonerda seda jagamast.
Tiiu ei ole kinni reaalainete kitsas kastis, vaid temaga on meeldiv vestelda ka muusika, ajaloo ja kasvõi näiteks arhitektuuri teemadel.
Tiiu ja teadusepopulariseerimine on nagu üksteisele loodud. Kui keegi teine väidaks, et teadus ega teadlased ei ole igavad, siis ega ei teda usutaks. Seleta palju tahad. Tiiu on aga nii mitmekülgne ja särav isiksus, et keegi ei kahtlegi – kõige põnevam amet maa peal on teadlane.
Elin Sild, tütar
Tiiu Sild on huvitav isiksus, kuna temas põimuvad terav analüütiline mõistus ja tohutu emotsionaalsus. Tänu sellisele kombinatsioonile elab ta kõigele väga kaasa, aga samas on tema otsused ja plaanid väga täpselt läbi mõeldud.
Emana usub ta põhilise kasvatusmeetodina rääkimisse, mõnikord ta küll üritab midagi karmimat, aga tal hakkab kiiresti kahju. Ta on mulle eeskujuks väga paljudes asjades- hoolivus kõige elava vastu, inimestega suhtlemine, asjade põhjalik läbimõtlemine ja tugevus, millega ta on läbi tulnud kõigist raskustest.
Tiiu on üsna fanaatiline aiandusega tegeleja ning sisekujundaja. Kõik oma nädalalõpud veedab ta perekonna talus Põlvamaal, kus tal on muljetavaldav roosi- ning viljapuuaed.
Noorena oli Tiiu tihe matkaja, ta on seljakotiga läbi käinud terve Nõukogude Liidu. Kõige tugevama elamuse jätsid talle aga India ning Brasiilia. Hiljuti käis ta aga Egiptuses, kus veetis põhilise aja snorgeldades ja merepõhja põneva ja värvikireva eluga tutvudes.
Kristel Mõistus, Energiakeskuse juhataja, Tiiu juhendatav
Üliõpilastele on Tiiu hea ja toetav juhendaja. Kui küsisin Tiiult, kuidas hakata lõputööd kirjutama, suunas ta mu eelmise aasta tudengite töid lugema ja ise midagi välja mõtlema. Ja see oli väga hea, et Tiiu just nii käitus. Nii õppisin kõige paremini oma võimeid avastama ja end väljendama.
Nüüd harrastan ise tudengeid juhendades sama taktikat, selle asemel, et hakata kohe algul oma stiili ja suunamisega nende puhast loomingulist väljendusoskust ära rikkuma. Kui tahame, et ühiskond oleks tugev ja rikas iseseisvalt mõtlevatest, analüüsivatest inimestest, siis võimaldagem neil rohkem ise katsetada ja end proovile panna! Hea juht just nii talitabki, mitte ei torma kohe asju teise eest ära tegema.
Silja muidumõtted 