Et lüürikul on pea igasuguseid mõtteid täis, ei püsi tal kunagi meeles, mida on tarvis osta. Sellepärast teeb ta mõnikord poenimekirju. Aga et pea on igasugu mõtteid täis, siis ununeb see nimekiri kaasa võtta. Ja poest peab helistama koju lastele (hea on, kui nad on kodus) ja küsima, mida peab poest ostma.
Mõnikord käib lüürik suures linnas. Seal, kus on suured majad ja kuskile üles jõudmiseks peab kasutama lifti. Sageli juhtub nii, et lüürik astub lifti ja jääb siis ootama. Loeb lehte või vaatab telefonist meile. Või vaatab ennast peeglist. Ja alles tüki aja pärast avastab, et ta on imelikult pisikeses ruumis. Mille nimi on lift. Ja et see lift sõidaks, peab ise nuppu ka vajutama.
Täna läks lüürik üle pika aja kontorisse tööle. Et ilm oli kehva ja enesetunne ka, siis otsustas lüürik minna autoga. Pärast mitut tundi tööd astus lüürik majast välja, autovõti näpus. Kuid mida ei olnud, oli auto. Vaata maja siitpoolt, või teiselt poolt – autot pole. Pärast pisikest nõutust meenub lüürikule, et sel korral parkis ta auto sisehoovi.
Silja muidumõtted 