Elagu rattasport!

Pikka aega lükkasin edasi rattaga maanteele asumist. Pisuke hirm oli põues, et kuidas jalg vastu peab jms. Aga nüüd, kui rattarallini oli jäänud vaid kolm nädalat, ei saanud seda rohkem teha.

Nii ma eile oma taaskordset maratontööpäeva kell kaheksa õhtul teele asusin. Tulemus pole paha – 22,76 km. Seejuures alles 17-nda kilomeetri juures ütles jalg, et võta nüüd tsipa tagasihoidlikumalt. Ja umbes poole maa peal oleksin lihtsalt ümber kukkunud, sest tee ääres põõsas hakkas kägu kukkuma ja lootsin teda näha… no ei saa sellisest tõsimeelset sportlast 😛

Aga nagu korduvalt maininud olen, polegi ju vaja. Tähtis on end rõõmuga liigutada. Koos toomingalõhna ja rukkiräägu ja ööbikute ja kägudega.

Täna tahtsin veel minna sõitma, sest ega neid päevi üleliia palju pole, kus on ausalt aega endale. Aga kahjuks oli elu minu vastu ja pidin tagasi pöörduma, distantsiks tühised 3,93. Aga võibolla oligi jalale parem.

Homme uus katse. Rõõmuga!

Teateid paranemisrindelt

Kui kahe kuu eesti ületasin kaubamaja juures tee vaevu ühe sõiduraja kaupa, siis nüüd selles osas probleeme pole.

Küll aga on väga õudne mäest alla kõndida. Eile pidin minema Toome nõlvale ja allatulek oli valus ja võttis higi otsaette.

Et ühest jamast nii palju valu ja vaeva peab sündima. Nii pikalt.

Oeh 🙂

Valu ja vaev

22 päeva kokkupõrkest suusamäel.

Võib tunduda ogar, et ma nii neid päevi loen, kuid see on ainus võimalus end lohutada, et varsti…varsti on kõik endine. Ehk 22 läinud, umbes 38 veel ees…

Eelmisel nädalal väntasin rattaga kokku kaks vaevarikast kilomeetrit. Kolmapäeval mõtlesin käia kesklinnas oma asjaajamistel jala. Ja see oli suur viga. Kui siin kodus rahulikult askeldades tekib illusioon, et tervis tuleb. Aga… linnas asjalikult käies sai kohe selgeks, et see nii pole. Sain kaasa sellise jalavalu ja meeleheite… et kirjutasin isegi ortopeedile kirja. Õnneks ta vastas, asjalikult lohutades, et inimesed tahavadki kohe homme terved olla, kuid et vigastus oli tõsine, pean ikka kaks kuud taastumiseks arvestama. KAKS KUUD!!!

Tõsi, see kiri lohutas. Et kõik pole veel kadunud. Kuid siis… üleeile öösel sattusin unes lohedega võitlema. Ilmselt oli mul tahtmine neid jalaga lüüa. Ja sellist valu, mille peale ma üles ärkasin, ma loodan, et ma enam ei tunne. Igatahes, kui seni magasin öösel ilma ortoosita, siis nüüd ei julge…

Ja täiesti masendav on see, et täna mõtlesin läbi alternatiivid, mida teha metsas uitamise või suusatamise vms asemel. Ja selgus, et mõistlikke alternatiive kodust väljaspool pole. Ikka saavad takistuseks trepid või muud seesugused asjad. St ma saaks ju küll igalt poolt üles ronida, kuid jalale on lihtsalt mõistlikum puhkust anda.

Ja nii ma olin rõõmsalt ja rahulikult kodus. Lõpetasin soodukalt ostetud raamatu lugemise. Vaatasin oma uut hea-tuju-filmi ja seni veel nägemata asja. Ja meisterdasin mitu peotäit edevust, millest enamus jõuab blogisse lähipäevil, sest pärastlõunane valgus on ülimalt pildistamisvaenulik.

Õnneks oskan ma asendustegevusi ikka leida. Ka valus ja vaevas.

Kuidas taastuda põlve külgsidemete rebendist?

Ilmselt ma olen liiga kärsitu, kuid tunne on, et tahaks juba matkale, suusatama ja muid vahvaid asju tegema. Õnnetusest on möödas 17 päeva.

Pärast kohustuslikku nädalat lamamist ütles arst, et olen kosunud kenasti, et võin kõike teha, kriteeriumiks valu. Olen üsna usinalt jalutanud. Ja tõdenud, et kui vahemaa on pikk või jalul tuleb seista päev, on õhtune valu garanteeritud.

Hakkasin sõitma autoga. Pikka vahemaad vist veel sõitma ei kisu, kuid linnas hoiab taksoraha kokku küll.

Teatud asendites on jalal valus ja päris konksu/sirgu jalga panna ei saa.

Kodus tasaselt askeldades tekib aga illusioon, et olen terve. Täna mõtlesin, et alustaks trenažööriga trenni. Aga loobusin pärast kolme vaevalist rattapööret. Põlvel oli nii valus, et süda läks pahaks.

Tahan suusatama ja matkama. Ja ei saa vist enda jala jaoks midagi muud teha, kui vaikselt võimelda. Ja anda aega ja rahu.

Kärsitu loomuga inimesele, kes talve armastab, on see keeruline.

Aga püüan vastu pidada 🙂

Praegu ongi täna

Seda, et kuidas üks hetk keerab pea peale kogu elu, kogesin nädala eest suusamäel.

Viimasel imeilusal puhkusepäeval laskudes tabasin end ühtäkki õhus lendamas ja siis oimetuna lumel lamamas. Üks kiire ja jõuline härrasmees tegi valearvestuse ja niitis mind jalust. Maandudes haaras ta oma massiga kaasa ka minu suusa koos jalaga. Nii õnnetult, et edasi sõltus minu kojujõudmine mäekiirabist.

Õnneks selgus kohaliku arsti juures, et luu on terve. Ja kui olin ka šokist veidi toibunud, mõistsin, et tegu on õnneliku õnnetusega – hing jäi ju sisse. Ja et see oli üks elu õppetundidest.

Selline, mis tuletas meelde, et elu ei ole igavene. See võibki lõppeda mistahes hetkel, mistahes maailma nurgas. Tööd rügades või puhkust nautides. Siis, kui seda kõige vähem oodata oskad.

Sain kinnitust, et iga päeva tulebki julgeda elada nagu oleks see viimane. Lubada endal olla õnnelik. Teha asju, mis ergutavad vaimu ja kosutavad hinge, asju, mis meeldivad. Teha seda koos kallite inimestega, sest jagatud rõõm on poole suurem. Teha nüüd ja praegu, sest homme võib olla hilja.

Sest midagi pole teha – elamine on julguse küsimus. Võib ju hädaldada, et kohustused ei luba. Kuid tegelikult on kõik meie endi kätes. Elu on tegelikult lihtne. Kui iseendas ja oma tegemistes kooskõla, ei mõju elu kohustusena. Siis jagub armastust iseendale ja lähedastele, naeratusi võõrastelegi.

Seepärast ei tohigi elu edasi lükata. Elada tuleb täna, sest just praegu ongi see aeg, mis meile on antud.