Kevad nagu ulmefilmis

Eile hommikul ärkasin suures linnas.

Kraadiklaasilt leitud 12 külmakraadi oli nii krõbe, nagu õues oleks 20 kraadi olnud.

Õhtul maal oli 19 kraadi külma.

Kuigi mõned märgid kõnelevad ka selle ilusa aastaaja saabumisest – nurgatagustesse pugenud päikesesoe ja Jägala joast alla pahisev jõuline veemeeter – tahaksin täna ikkagi küsida: kas kevad tuleb? Ja kui, siis millal?

Koolikatsete pinge murrab

Sel korral on siis üheksandike vaheaeg olemata, sest tegeleda tuleb sisseastumiskatsetega gümnaasiumitesse. Täna ühte, homme teise ja aprillis kolmandassegi…

Pinge on jõudnud haripunkti, sest teadmatust on veel tükk maad ees.

Kui seni ma kinnitasin endale, et olen rahulik, siis täna sain aru, et ikka ei ole küll. Tegin pojale ettepaneku saata paberid ka minu kodukooli, 100 km kaugusele. Kui poegg kurva häälega küsis: “Kas sina ka ei usu, et ma kuskile sisse saan?”, sain aru, et nüüd olen küll ämbrisse astunud.

Klaarisin oma emotsiooni ära ja eks poeg ise ka saab aru, et sellise laiskusest kehvema tunnistusega on konkurentsivõime kehvem… Kuid hoiame nüüd siis vaid pöialt. Et kõik sujuks.

Et homme sujuks, pidavat motivatsioonilaksu saama pitsast ja pisarakoogist.

Mõeldud, tehtud.

Kuni tulemuste saabumiseni…