Sel korral on siis üheksandike vaheaeg olemata, sest tegeleda tuleb sisseastumiskatsetega gümnaasiumitesse. Täna ühte, homme teise ja aprillis kolmandassegi…
Pinge on jõudnud haripunkti, sest teadmatust on veel tükk maad ees.
Kui seni ma kinnitasin endale, et olen rahulik, siis täna sain aru, et ikka ei ole küll. Tegin pojale ettepaneku saata paberid ka minu kodukooli, 100 km kaugusele. Kui poegg kurva häälega küsis: “Kas sina ka ei usu, et ma kuskile sisse saan?”, sain aru, et nüüd olen küll ämbrisse astunud.
Klaarisin oma emotsiooni ära ja eks poeg ise ka saab aru, et sellise laiskusest kehvema tunnistusega on konkurentsivõime kehvem… Kuid hoiame nüüd siis vaid pöialt. Et kõik sujuks.
Et homme sujuks, pidavat motivatsioonilaksu saama pitsast ja pisarakoogist.
Mõeldud, tehtud.
Kuni tulemuste saabumiseni…