Kõik saab alguse südame sõnade varjatud pesas…

Sõnadel on südames pesa, vaikne
ja varjatud eluase:
seal lebavad mõtete munad,
mis hauduvad vihas ja tujukuses,
tarkuses ja armastuses –
ja päevavalgust näevad.
Algul tibatillukesed, süütud, hallid,

kuid pisuthaaval kosuvad.

Mõnest mõttes kasvab vihalind,
kuid tarkuselinde sünnib harva
ja neid on vähe,
nad on õrnad,
neid on raske toita.

Lind, kes lennanud välja,
tuleb harva tagasi pessa.
Sõnalinnu iseloom määrab nende tee
ja töö ja saatuse.

Ja milline mõistatus:
ühest ja samast pesast koorub
halbu ja häid linde.
Ning tagajärg:
inimkonna olukord kujuneb
mõttelindude järgi.

Aga kõik saab alguse südame sõnade varjatud pesas.

/Teedy Tüür/

Elutarkust luulest

Ma pelgasin äikest,

sest teadsin, et äike võib sisse lüüa mu majja.

Ma pelgasin maru,

sest teadsin, et maru võib maha murda mu aia.

Ma pelgasin pakast,

sest teadsin, et pakane võib ära võtta mu õunapuud.

Ma pelgasin udu

ja sadu ja tuisku, mis teevad haigeks mu kondid-luud.

Ma ei peljanud päikest,

sest teadsin, et päike, see soojendaja ja ärataja,

on maja, on aia, on õunapuude, on minu õitsele ärataja.

Ma ei peljanud päikest.

Ma tahtsin, et päike mind paitaks lagedal ristteel.

Kuid juhtus nõnda, et just seal ristteel

sain päikeselt päikesepiste.

(Muia Veetamm, 1971)

Pilgud punuvad püüniseid

Kes suudaks elada, kui poleks salalootust, et kuhugile välja jõuab laev,kus avameri põlgab tuima hootust, et õndsuseks saab valu, võiduks vaev?

Kes suudaks püsida, kui ta ei tajuks, et teda toetab rabe, liikuv liiv? Kas tunded kasvaksidki võimsaks rajuks, kui kaduv iil ei oleks iga viiv?

Kes suudaks sirguda, kui poleks paisul tarju, mis jäävad kõrgemaks kui püüdja peod?

Kes suudaks virguda, kui poleks kurba varju, mis õhulisi ulmi maaga seob? Kes suudaks uskuda, et pole valgust, kui öösiti ta kuhugile kaob?

Eks pingsamini tõtta selle jalg just, kes raske koorma õlgadele laob.

Mismoodi võiks see tunda ilu tõelust, kes tunnetanud pole inetust ja inimolemuse jõulist õelust, mis sädeledeski on imemust?

Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti ja meie maailm oleks pisk ja jäik.

Kas ongi mõtet hurjutada vähki, et tema käik on tagurpidikäik?

Kes keset hullund vooge naerda jõuab, see ennast mõõta tohib ajaga. Kes palju saab, see veelgi rohkem nõuab, et üha tungivamalt vajada.

Kes suudaks surra, kui ta hing ei raugeks ja igatsus ei taluks taltumist?

Rand rebeneb ja tähed jäävad kaugeks. Retk kordub ammuunund algusist ….

(Artur Alliksaar)

Teadsime juba ammu, et Alliksaar, see ongi elu tõde. Minu viimaste päevade mõtted on peidus just nendes ridades.