Vastlapäev

“Ah, liulaskmine ongi nõrkadele!” mõtlesin ma hommikul ja otsustasin selle asemel täna õppida ometi selgeks tuuletaskute küpsetamise. Sest niikaua, kui mina mäletan, tegi minu ema minu lapsepõlves ikka neid. Selliseid mõnusaid, kohupiima-vahukoore kreemiga.  Ja tänavu kohe ei ole kiskunud poest vastlakukleid ostma…

Varem olen tuuletaskuid üritanud mõned korrad eha küll, kuid ebaõnnestunult. Täna mõtlesin, et proovin niikaua kui välja tuleb – pooliku jalaga inimesel aega ju küll, ei pea kuhugi kiirustama.

Võtsin appi selle retsepti ja – voila! – õnnestus esimese korraga.

Ja liulaskmise asemel tegin ühe pika ja mõnusa jalutuskäigu hoopis. Maailmas valitsebki tasakaal!

Pirukas suvikõrvitsast

Sügisel jõudsin ühe suvikõrvitsapirukaretseptini. Ja – selle tulemusena küpsetan seda mmmmmõnusat pirukat ka umbes korra nädalas. Väga maitsev – soovitan!

Piruka jaoks on vaja: u 500 g lehttainast ehk niipalju, et pann saaks taignast kaetud. Üks keskmist sorti suvikõrvits, 2 küüslauguküünt (mina olen võtnud neli, mulle küüslauk maitseb), oliivõli, soola, musta pipart, 150 g maitsestamata toorjuustu (ma olen tsipa rohkem pannud), 100 g riivitud parmesani.

Piruka valmistamist alustan suvikõrvitsa viilutamisest – tuleb üsna peened viilud lõigata. Panen need kaussi, lisan küüslaugupressist läbi aetud küüslaugu, kallan üle sortsu oliivõliga ja maitsestan soola-pipraga. Segan ja jätan seisma.

Siis mõne aja pärast katan panni lehttaignaga, segan toorjuustu umbes poole riivitud parmesaniga ja määrin kogu kompoti ühtlaselt taignale. Siis laon suvikõrvitsaviilud kogu selle kupatuse peale ja panen panni ahju. Küpsetan 200kraadises ahjus u 15-20 minutit, siis puistan veel peale parmesani ja küpsetan, kuni pirukas on pealt kuldpruun.

Maitseb imehästi nii soojalt kui külmalt. Ka juurvilju põlgavatele lastele.

Kook sügavkülmast

Ühel õhtul, kui parim osa FA-st juubelit tähistas, ei saanud mina ja naabrinaine lastega seonduvate kohustuste tõttu pidustustel osaleda.

Selle asemel saime üle mitme-setme aja kokku, jõime teed ja rääkisime ilmaasjadest.

Muuhulgas selgus, et naabrinaine on ostnud endale uue kokaraamatu. Ja kui ma selle avasin, jäi pilk pidama maailma kõige ahvatlevamal koogil.

Mille ma järgmisel päeval kohe järgi katsetasin ja nüüd olen seda valmistanud juba korda kaks.
Eriti võlub mind selle koogi juures see, et selle valmistamine käib kiirelt, selle võib teha kuni nädal enne valmis ja hoida rahulikult sügavkülmas. Välja peaks sealt selle võtma u 15 minutit enne serveerimist.

Koogi valmistamiseks läheb vaja: Põhjaks125 g digestive küpsiseid ja 50 g võid. Katteks 3 munakollast, 2 dl suhkrut (mu meelest on seda veidi palju), 2 tl vanillsuhkrut, 2 laimi riivitud koor ja mahl (need praegu müügilolevad laimid ei ole paraku riivitavad, mina kasutasin 3 laimi mahla), 600 g maitsestamata toorjuustu. Kaunistuseks soovi korral laimi.

Valmistamine: Purusta küpsised ja sega sulavõiga. Kata 24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja suru küpsisesegu vormi põhjale. Tõsta külma seniks, kui valmistad katte. Vahusta munakollased suhkrutega, lisa riivitud laimikoor ja laimidest pigistatud mahl. Sega hulka toasoe toorjuust. Laota segu vormi küpsisepõhja peale. Hoia kooki vähemalt 3 tundi sügavkülmas.

Ja kook maitseb imehea! Räägitakse, et maasikatega serveerituna on see veel hõrgum, kuid ma nii kaugele pole veel jõudnud.

Šokolaadivahune tort

Töö pani jälle kokkama. Tulemus sai maitsev 🙂

Tordiks läheb vaja: põhjaks: 250g Digestive küpsiseid, 100g võid. Katteks: 4 tl želatiini + 5sl vett või 5 lehte želatiini, 200g tumedat/piimašokolaadi, 400g kakaokohupiimakreemi, 2sl suhkrut, 1tl vanillisuhkrut, 2 munavalget + 1sl suhkrut, 2dl vahukoort
Valmistamine: Vooderda 26cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga. Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Sega ühtlaseks ning suru koogivormi põhja. Täidise valmimise ajaks pane külmkappi.
Leota želatiini vees 5-10min. Sulata šokolaad vesivannil, sega kohupiimakreemi ja suhkruga (vajadusel vahusta mikseriga). Sulata želatiin vesivannil, lase mõni minut jahtuda ja sega kohupiimakreemi hulka. Vahusta munavalged supilusikatäie suhkruga tugevaks vahuks.Vahusta ka vahukoor pehmete tippude tekkimiseni. Sega mõlemad õrnalt kohupiimakreemi hulka. Vala täidis koogivormi, kata kilega ja lase umbes 5 tundi – või veel parem – üle öö külmkapis seista. Enne serveerimist lükka peenikese noaga igaks juhuks mööda koogivormi äärt, nii tuleb kook kergemini lahti.

Retsepti leidsin siit.

Foto: Aldo Luud

Kõrvitsasupp Kauksi Ülle moodi

Ma pole olnud väga suur kõrvitsatoitude meister. Ilmselt seepärast, et meil on kodus ikka valmistatud vaid marineeritud kõrvitsat. Aga kõik need kaunid pildid on pannud ikka ja jälle suu vett jooksma, kuigi nende valmistamiseni pole kunagi jõudnud. Olen vist keeruliseks peljanud.

Tänu “Marile” sattusin külla Kauksi Üllele. Kes muuhulgas rääkis, kuidas tal kasvas tänavu terve traktorikoorem kõrvitsaid. Kõrvitsaid kasvatab naine seepärast, et neid on lihtsam kasvatada kui kartulit. Ja sügisel saab neid jällegi kenasti kartuli vastu vahetada.

Aga muuhulgas rääkis Ülle ka, kuidas ta teeb kõrvitsasuppi. “Panen kartuli ja kõrvitsa üheskoos keema. Kui nad on pehmed, siis püreestan, lisan toorjuustu ja maitsestan. Kokku saab väga toitva supi,” õpetas ta.

Kuldkollane ja maitsev

Ja täpselt nii imelihtne selle valmistamine oligi, kui see jutu järgi tundus. Ja imekombel ei vilistanud ka pere mind välja.  Tasus proovimist!

Kauksi Ülle setomustrilisest elust saab lugeda aga novembrikuu ajakirjast.

Kukeseenepirukas

Minu sellesügisene lemmik on kukeseenepirukas.

Selle valmistamiseks läheb vaja 350 g lehttainast, 500 g praetud kukeseeni, 100 g praetud sibulat, 200 g sinki, 300 g riivitud juustu ning täidiseks 2 muna, 2 dl rõõska koort, soola, jahvatatud muskaatpähklit.

Valmistamine on imelihtne: säti tainas ümmargusse koogivormi nii, et vormi ääred oleksid tainaga kaetud. Pane pirukapõhi ahju küpsema, kuni see muutub kuldkollaseks.

Samal ajal prae läbi kukeseened koos sibula ja singiga, sega riivjuustuga. Laota segu ühtlaselt pirukapõhjale. Klopi lahti munad, sega rõõsa koore ja maitseainetega. Vala segu eelküpsetatud pirukapõhjale.

Küpseta pirukat 170kraadises ahjus kuni täidis on pealt kuldkollane.

Täidise osas ma, tõsi, varieerin sageli. Ehk panen sinna seda, mis kodus on, sest ega pärast iga metsaskäimist ei viitsi sugugi poodi minna. Ja seda põnevam on 🙂 Ning päris mitme teise maitsva ja põneva seeneroa retsepti leiab veel siit.

Kokanduskunstnik

  Aeg-ajalt tekib mul tahtmine köögis katsetada. Täna keetsin kukeseenemoosi. Ehk siis midagi sellist, mida talvel süüakse liharoogade kõrvale nagu pohlamoosigi.

Idee selleks sain juba eelmisel sügisel Setomaal käies. Sel aastal tegin teoks. Sest tegelikult on see lihtne: vaja on 2 sidrunit, 0,5 l suhkrut, 1,5 l kukeseeni.

Valmistamiseks pane värsked kukeseened kuiva potti ning kuumuta neid tulel. Kui seenevesi hakkab eralduma, lisa viilutatud sidrun ning suhkur ja keeda läbi. Pane segu purkidesse ja sule õhukindlalt.

Selle moosi maitse ilmselt klassikalise köögi austajaile ei passi, mulle aga küll. Hakkan nüüd talve ootamaie 🙂

Kuidas minust munade uputamise meister sai

Kõik sai alguse sellest, et ühel kaubamajaskäigul jäi mu pilk pidama paljudele värvilistele köögividinatele. Üks neist oli selline.

Nii tekkis mõte kirjutada ajalehte artikkel ehk viia läbi katse, mille eesmärk on selgitada välja, kas on mingi võimalus kooreta muna keetes saada tulemuseks Anni Arro kuulsad uputatud munad või tuleb jätkuvalt leppida söödamatu munapudruga? Artikkel ilmus eile, kuid selle algne, pikem variant, olgu jäädvustatud ka siia. Inspiratsiooniks!

„Oled sa üldse kindel, et see on mõeldud söögitegemiseks?“ küsis sõbranna, kui nägi mu köögikapil pošeeritud munade keetmiseks mõeldud munakaruselli. Tema kahtlus ei lisanud minu hirmule uputatud mune keeta just erilist indu.

Hirm tuleneb sellest, et aastate eest uputatud mune (kulinaariakirjanduses kasutatakse terminit pošeeritud muna, rahvasuus kutsutakse neid ka kooreta keedetud munadeks) keeta püüdes leidsin potist söödamatu munapudru. Ning pärast pole seda keerulist protseduuri rohkem ette võtta söandanud. Kuigi pildid roogadest, kus muuhulgas kasutatud kooreta keedetud mune, on näinud ahvatlevad välja küll.

Kaubamajast leitud Mastradi värviline munakarusell (12.40) tekitas selle soovi aga taas. Tõsi, koju toodud munakarusell jäi kapile paariks nädalaks seisma, sest hirm ebaõnnestumise ees ei lubanud kuidagi ega kuidagi mune uputama asuda. Hirmu toitis erinevatest internetiportaalidest loetu, et kuidas vesi tuleb potis keerlema ajada, kuidas munad peavad olema paraja värskusastmega ja et pošeeritud munade valmistamine sobib seikluseotsijaile.

Ühel päeval võtsin aga asja ette.

Vesi potti ja keema. Igaks juhuks panin munakarusselli külma vette, et proovida, kas vett on parasjagu. Õnneks – vett tuli potti ikka hulga rohkem panna. Kui vesi hakkas keema tõusma, lisasin sellele veidi soola. Kõikvõimalikud pošeeritud munade tegemise õpetused soovitasid lisada ka äädikat, kuid kuna mulle see ei meeldi, jätsin äädika lisamata.

Ja hakkasin mune ükshaaval karuselli kausikestesse panema. Et külmkapis olid vaid tegusate maakanade pirakad munad, sai kohe selgeks, et munakaruselli jaoks on sobivaimad pigem väiksema ja keskmise suurusega munad.

Kui munad olid kõik karusellis, oli selge, et väga suurt puhtust armastavatele perenaistele võib selle kasutamine veidi meelehärmi tuua. Sest muna on ju ikkagi vedel kraam ning tükk munavalget voolab läbi karusellikausikeste aukude kapile.

Karuselliga potti tõstetud munad tõstsid vee esmapilgul pahinal üle poti ääre, siis meenus tuld veidi vähemaks keerata. Ja üllatus – üllatus: silikoonist karusellikausid hoidsid munad mingil kummalisel kombel kindlalt endas ning teisalt oli sellega ringikäimine mugav ja turvaline, sest karussellinupp ei lähe kuumaks.

Sel hetkel oli selge: munakarussellist saab minu uus lemmikvidin köögis.

Pärast umbes 7 minutit keetmist tõstsin potist välja pikkade munavalgeniitidega kaunistatud karuselli ja kinnitust sai juba paari minuti eest pähe kerkinud rõõmus tõdemus – uputatud munade keetmine munakarusselliga on nüüd imelihtne.

Kaval nipp on ka see, et alati ei pea keeduvette panema tervet karusselli ehk keetma neli muna korraga. Karusselli kausid saab aluselt eemaldada ning neid kasutada ka ükshaaval ehk keeta ühe muna korraga.

Süüa kõlbab neid mune nii iseseisvaks hommiku-lõunasöögiks kui kasutada neid erinevate roogade, näiteks salatite lisandina. Ühe sellise suurest rõõmust külmkapis leidnud toiduainetest kokku ka panin.

Sõpradele kommi

Sõbrad vajavad, et me nende jaoks olemas oleme. Mõnikord tahaks aga enamat ning millega veel oma häid sõpru üllatada kui mitte kommidega 🙂

Igatahes proovisin ma eelmisel nädalal trühvlite valmistamise järgi ja kõige lihtsamatega sain ka kodus hakkama. Et need valmivad kiirelt, siis jõuab veel täna sõprade tarvis paar portsu hakkama panna. Igatahes polnud nende jaoks tarvis muud kui  1 pakk Domino küpsiseid ja 1 väike karp toorjuustu. Purustasin küpsised ja segasin need toorjuustuga köögikombaini abil kreemjaks massiks. Lasin segul veidi külmkapis taheneda ning veeretasin kuulikesed. Ja siis kaunistasin – osad valge šokolaadiga, osad veeretasin kakaos. Viimased olid, muide, maitsvamad. Lihtne, eks!

Ja minu tänase sõbrapäeva mõte tuleb Martin Luther King Jr-lt: “Lõpuks ei mäleta me sõnu, mida on öelnud me vaenlased, vaid vaikust, mida oleme jaganud koos sõpradega.”

Aitäh, sõbrad, nende vaikusehetkede eest!

 

Kokkamise aeg

Praegu, talvel, kui liikumis- ja tegutsemisvõimalused on piiratumad, olen avastanud end jälle ohtralt kokkamast.

Lapsepõlvehõngulistest kaerahelbeküpsistest said taas laste lemmikud. Neid ma vist ainult talviti küpsetangi.

Aga nädalas paar korda ahjust leiba välja võtta on imeline tunne. Ja lisaks kõigele tegin ma eile elus esimest korda wokirooga, mis osutus väga maitsvaks ja kõhtu täitvaks katsetuseks.

Seega, kui tahta, pole inimesel igav kunagi.

Mina tean 🙂

Kaerahelbeküpsised lapsepõlvest