Seda, et kuidas üks hetk keerab pea peale kogu elu, kogesin nädala eest suusamäel.
Viimasel imeilusal puhkusepäeval laskudes tabasin end ühtäkki õhus lendamas ja siis oimetuna lumel lamamas. Üks kiire ja jõuline härrasmees tegi valearvestuse ja niitis mind jalust. Maandudes haaras ta oma massiga kaasa ka minu suusa koos jalaga. Nii õnnetult, et edasi sõltus minu kojujõudmine mäekiirabist.
Õnneks selgus kohaliku arsti juures, et luu on terve. Ja kui olin ka šokist veidi toibunud, mõistsin, et tegu on õnneliku õnnetusega – hing jäi ju sisse. Ja et see oli üks elu õppetundidest.
Selline, mis tuletas meelde, et elu ei ole igavene. See võibki lõppeda mistahes hetkel, mistahes maailma nurgas. Tööd rügades või puhkust nautides. Siis, kui seda kõige vähem oodata oskad.
Sain kinnitust, et iga päeva tulebki julgeda elada nagu oleks see viimane. Lubada endal olla õnnelik. Teha asju, mis ergutavad vaimu ja kosutavad hinge, asju, mis meeldivad. Teha seda koos kallite inimestega, sest jagatud rõõm on poole suurem. Teha nüüd ja praegu, sest homme võib olla hilja.
Sest midagi pole teha – elamine on julguse küsimus. Võib ju hädaldada, et kohustused ei luba. Kuid tegelikult on kõik meie endi kätes. Elu on tegelikult lihtne. Kui iseendas ja oma tegemistes kooskõla, ei mõju elu kohustusena. Siis jagub armastust iseendale ja lähedastele, naeratusi võõrastelegi.
Seepärast ei tohigi elu edasi lükata. Elada tuleb täna, sest just praegu ongi see aeg, mis meile on antud.
Silja muidumõtted 