Inimeses peab kõik kaunis olema

Nädalavahetusel nägin mõnusaid rabapilte ja hing hakkas sinna kiskuma. Eile võtsin spontaansusel sabast ning teel suurest linnast koju läksingi koos pojaga sinna. Nii nagu ma olin, kontsakingade ja kleidikesega.

Poeg küll nokkis veidi, kuid eks ta on harjunud, et ema saab alati igal pool igal kombel hakkama. Ja suur oli tema üllatus, kui laudtee alguses hakkasid kaugemalt paistma ülikondades mehed… õigupoolest oli see päris lustlik. Ka mehed ise muigasid ja selja taha lõbusalt uuriva pilgu heitis kumbki pool.

Rabas, selgus, et filmitakse Rakvere teatri uut reklaamklippi. Ja inimesi oli seal rohkemgi. Üks tuli ja tõstis muiates käru, mis tavaariga laudteel ees seisis. Ma kinnitasin, et ma ei tahaks oma kingaga mülkasse astuda. Asju peab hoidma, eksole…

Aga kogu see vaev osutus umbes kilomeetri pärast asjatuks, sest ka rabas on suurvesi ja see ujutas laudtee üle… polnud pikka mõtlemist – kingad näppu, sukapüksid jalast ja edasi. Päris mõnus jalutuskäik oli.

Päike soojendas, järvekaurid elasid oma elu ja need mullusügisesed jõhvikad… ja see lõhn… Mmmmmm!

Kui inimeses on endas kõik kaunis ja ta on orienteeritud hakkamasaamisele, on maailm ümberringi veel ilusam. Ja lusti jagub topelt.

Kontrollitud.

Praegu ongi täna

Seda, et kuidas üks hetk keerab pea peale kogu elu, kogesin nädala eest suusamäel.

Viimasel imeilusal puhkusepäeval laskudes tabasin end ühtäkki õhus lendamas ja siis oimetuna lumel lamamas. Üks kiire ja jõuline härrasmees tegi valearvestuse ja niitis mind jalust. Maandudes haaras ta oma massiga kaasa ka minu suusa koos jalaga. Nii õnnetult, et edasi sõltus minu kojujõudmine mäekiirabist.

Õnneks selgus kohaliku arsti juures, et luu on terve. Ja kui olin ka šokist veidi toibunud, mõistsin, et tegu on õnneliku õnnetusega – hing jäi ju sisse. Ja et see oli üks elu õppetundidest.

Selline, mis tuletas meelde, et elu ei ole igavene. See võibki lõppeda mistahes hetkel, mistahes maailma nurgas. Tööd rügades või puhkust nautides. Siis, kui seda kõige vähem oodata oskad.

Sain kinnitust, et iga päeva tulebki julgeda elada nagu oleks see viimane. Lubada endal olla õnnelik. Teha asju, mis ergutavad vaimu ja kosutavad hinge, asju, mis meeldivad. Teha seda koos kallite inimestega, sest jagatud rõõm on poole suurem. Teha nüüd ja praegu, sest homme võib olla hilja.

Sest midagi pole teha – elamine on julguse küsimus. Võib ju hädaldada, et kohustused ei luba. Kuid tegelikult on kõik meie endi kätes. Elu on tegelikult lihtne. Kui iseendas ja oma tegemistes kooskõla, ei mõju elu kohustusena. Siis jagub armastust iseendale ja lähedastele, naeratusi võõrastelegi.

Seepärast ei tohigi elu edasi lükata. Elada tuleb täna, sest just praegu ongi see aeg, mis meile on antud.

Aeg maha

Nii kiire on olnud. Aga see ei üllata ilmselt kedagi.

Nüüd andis aga keha märku, et viimane aeg on puhata ja jäin angiini. Ja kuigi tõbi on paha, ei oska ma isegi kurb olla. Sest kõrget palavikku pole ja vaheldumisi magamisega on praegu väga mõnus aeg tubasteks nokitsemisteks.

Küll ma sinna suusatama ja lõkke äärde ka jõuan 🙂

Päikeseloojangupiknikuhooaeg – avatud

Jah, seda esimest sõna pealkirjas tulebki lugeda niiviisi ühe hingetõmbega.

Sel nädalal on mul nimelt talvepuhkus. Ilma talveta. Aga kuna talv kuulub talvepuhkusega kokku nagu Picasso nimi toob alati meelde kubismi, siis alustasin eile vähemalt oma talvist päikeseloojangupiknikuhooaega. Ehk vaatasin, kui päike oli piisaval kõrgusel, haarasin kaenlasse oma teetermose ja mati ja sõitsin Käreverre.

No ja vaadake ise. Tasus sõitmist.

Mul on hea meel, et raputasin endast maha laiskuse mitte minna, sest päikest ei kohta ju iga päev. Täna on ta näiteks parematel maadel.

Aga muidu oli seda puhkust pea klaarimiseks väga vaja. Päris ilma tööta ma pole seni saanud, sest mõned mõnusad asjad nõudsid lõpetamist. Kuid üldiselt plaanin kodus lohisema jäänud tööde lõpetamise kõrval lesida teki all soojas ja lugeda ja lugeda ja olla… pärast on kindlasti parem.

Kiired ajad

 Pea kolm nädalat pole jõudnud siia midagi kirja panna. Kiired ajad-kiired ajad… Tõsi, vahepeal üritasin, kuid siis ei laadinud wordpress postitust lihtsalt üles. Ja andsin loobumisvõidu.

Põhiliselt teeb aja kiireks see, et sellel kuul viin oma põhitegemiste kõrval läbi ühte töötutele suunatud koolitust. See võtab aega ja jõudu, kuid grupis osalevad inimesed on vahvad. Ning mind ennast on need möödunud kolm nädalat igati harinud, kaks päeva on veel ees.

Aga ajaloo huvides – mis ma siis vahepeal veel teinud olen?

Olin haige. Korralikult. Kohe nii, et mõtlesin üle nelja aasta ka sinise lehe peale. Aga nagu sa tõbe sinise lehega hirmutad, paneb ta plagama. Ja siis on olnud haige kogu ülejäänud pere. Õigupoolest kaks liiget on praegugi – ühel sai täis nädal kopsupõletikuga (selle nädala sees külastas meie kodu ka kiirabi) ja viimane vastupidaja, kes küll ütles, et viikingid ei haigestu, langes täna. Tõttöelda tunnen ma end nagu miski polikliiniku peaarst ja olen juba päris väsinud sellest. Varsti kuulutan vist streigi välja.

Olen saanud osa looduse imetegudest – vikerkaarest ja imelistest päikesemängudest ja oktoobrilumestki. Harvu päikeselisi päevi ma lihtsalt ei raatsi toas istuda ja olen käinud neil lõunapausidel-õhtutel oma lemmikradadel. Mõnikord üksi, mõnikord koos mõne lemmikinimesega. Ja praegune ootamatu lumi meeldib mulle ka. Kuigi auto jäi suverehvide tõttu nüüd seisma paariks päevaks. Aga jalutuskäigud ongi seda mõnusamad. Kuigi – ma ei mäleta, et ma oleks oma varasemas elus oktoobris väga saapaid kandnud. Nüüd pidin kingad puhkama jätma… aga ilmselt mitte kauaks, sest esimene lumi sulab ju alati ära!

Suve meenutamise pildiprojekt on küll hetkel pooleli – kuid olgem ausad – kui on kiire ja õues ilusad ajad, mida siin ikka meenutada. Ikka nautida seda, mis on. Pikk ja pime november on ju veel ees.

Olen osa saanud mitmetest toredatest raamatutest ja esitlustest. Mart Kivastiku “Vietnami retsepti” lõpetasin täna ja kirjutan sellest kindlasti ka pikemalt. Seniks soovitan lihtsalt soojalt. Ja “Tartu Ülikool ja legendid” on ka muhe lugemispala kõigile ülikoolis õppinuile.

Olen teinud käsitööd. Tavapäraste nokitsemiste kõrval on kõige ägedam, et sain taas näpud saviseks. Eile juba esimesed ahjust tulnud asjad glasuuri ootele seada… sellised asjad koos lumega tekitavad ikka päris ägeda jõulutunde 😉

Käisin koos sõber P.-ga, nagu juba traditsiooniks kujunenud, Vähiliidu heategevuskontserdil.

Ja üht-teist veel. Ehk siis – palju häid asju. Veidi väsitav, kuid magada on ka saanud ja – mõnus ikkagi 🙂

Ettevõtlikkuse kiituseks

Juba mitu aastat olen ma kuulnud, et Tartus on ettevõtlusnädal ja et selle ajal toimub palju põnevaid kursuseid. Kuid alati olen registreerimise lootusetult maha maganud.

Sel aastal sain imekombel registreerimisele pihta ning kuigi olin poole nädalast ära, sain osa neljast imelisest kursusest. Ma olen loengutel ja koolitustel osalemise osas suur skeptik, kuid sel korral ei pidanud ma kahetsema välja valitud nelja kursuse ühtegi sekundit. Igav ei olnud hetkekski.

Merike Küti loeng enesehinnangust ja enesekehtestamisest peaks olema kohustuslik suurele osale inimestest. Igatahes otsustasin ma ära otsustada, mida ma tahan ja nii ka käituma hakata. Sest kõik saab ju alguse minust enesest. Ja ennast peab eelkõige armastama.

Kui pühendumise ja kohalolekuga mul probleeme pole, siis mõned küljed, mis ma ise tunnen, et lonkavad, nõuavad harjutamist, tegelemist, tegelemist, harjutamist. Ma tean, et teoorias olen ma tugevam, kuid ma otsustasin, et nüüd pean ka praktikuks saama. Sest minu elu on minu oma. Ja mulle kallis.

Ja tõsi – ma juba mõne segase asja lahtiharutamist alustasin. Ja see tunne, kui sellega hakkama saad, on ütlemata hea.

Piret Einpaul rääkis edukate ajakasutajate avalikust saladusest. Minu jaoks oli see kindlasti seotud ka eelmise loenguga, sest midagi pole teha – ka ajakasutuses olen ma ju ise oma õnne sepp. Et edukas olla, pean otsustama, mis on olulisem, mis vähem ja nii ka käituma.

Laupäeva hommikul heitlesin endaga aga tõsiselt. Kaks toimetajapäeva pealinnas olid mu päris võhmale võtnud, lisaks mõned mured ja pisut vinduv tervis. Kuid – kuidagi suutsin end siiski üles ajada. Ja minna kursusele, mille sisuga ma väga korralikult polnud tutvnunud. Ruumi ka ei leidnud üles ja hilinesin ja… ja sattusin portsu otsa ehk pidin hakkama maalima. Mina, kellel mul on värvide ja maalide suhtes väga suur aukartus. Nii suur, et juba mitu aastat on mul kapis J. kingitud värvid ja lõuendid ja… Aga et mul pole kombeks ka alla anda, tuli ära teha. Ja sündiski minu esimene akrüülmaal “Sügis viljapõllul”. Selline tume ta sai, kuid õpetaja kiitis mu omapärast “VanGoghilikku” stiili 🙂 Ja enesetunne pärast selle valmissaamist oli päris hea. Tuleb nüüd vist need värvid välja otsida…

Kuus imeliselt lõhnavat seepi, esiplaanil mu lemmik – lavendliseep

Ning pärast seda toimunud seebikursus oli mõnusalt lõhnav punkt kogu nädalale.

Mul on nii hea meel, et ma kõigile neile kursustele sattusin, sest samal ajal oleksin ma võinud magada, töösse mattuda või lihtsalt muneda. Ausõna, elagu ettevõtlikkus!

Jaanipäevasest rattamatkast

Mitu suve on läinud mööda tihedate tegemiste tähe all, et pole jõudnud siia eriti midagi kirjutada. Sellel suvel püüan end parandada. Ja alustan jaanipäevast.

Sel aastal oli enne jaanipäeva jällegi nukker olemine, sest terendas suhteliselt üksi olemine. Tüdruklaps ihkas sõbranna vanaema juurde Häädemeestele ja poisslaps maale ja mina… ma olin leppinud saatusega, et veedan selle üksi kodus. Oma diivanil, mõne sooja Itaaliast kõneleva filmiga. Sooja teki all.

Aga õnneks käis naabrinaine ikka peale ja utsitas mind ühe laheda kambaga jalgrattamatkale minema. Kuna kõik inimesed selles seltskonnas on tuttavad, siis kamba laheduses ma ei kahelnud. Natuke tegi murelikuks see, kas ma oskan ja suudan jalgrattal matkata, et mul pole telgikohta ja rattakottigi. Rääkimata pakiraamist.

Et töö soosis, võtsin lõpliku otsuse matkale minna umbes kolm tundi enne selle algamisaega ehk rongi väljumisaega. Seljatasin telgi mure sellega, et võtsin keldrist poisikese telgi, mis vett ei pea. Parem ikka, kui pääris ilma, onju 🙂 Seljakoti laenas naabrinaine, veini võtsin külmkapist ja – valmis matkama ma olingi.

Ja kokku tuli sellest üks ülilahe jaanipäev. Alguses sõitsime Tapale, seejuures rong oli täis kõigeg uskumatumat kaadrit. Ja meil polnud ruumi seista mujal, kui tamburis. Aga mäletamist väärt on näiteks kuri tädi Jõgevalt, kelle näonahk moodustas imelised mustrid. Kauboi, kes oli täis arme ja teel ema juurde Raasikule klaverit ja kitarri mängima. Mees, kelle IQ oli 180, ja kes jahvatas pikalt kaatetitest ja hüpotenuust (just – mitte hüpotenuusist). Ja tüübid, kes lubasid meile haiget teha, kui meie rattad peaksid neile vastu minema. Õnneks väljusid nad rongist enne, kui meie.

Tapal sisseostlesime ja suundusime Lehtse poole, kus oli ühe sõbra isa talukoht. Lõke, telkimine ja imeilus ning soe õhtu… sellele järgnes aga paduvihmane päev. Seitse ja pool tundi paduvihmas Kõrvemaa metsade vahel tõi kontidesse sellise külma, millest sain lahti alles mitme päeva pärast. Kuid see kõik ei vähendanud matka ilu ja võlu. Ja valugi. Näiteks siis, kui mu peenikeste kummidega ratas liiva kinni jäi ja ma aegluubis kukkudes käe valusasti ära lõin.

Matka sihtpunkti – Kaberneeme – jõudsime eduliselt. Küla alguses tervitasid meid kaaslased punase finišilindiga ning küla keskpaigags ootas soojaks köetud saun. Kuigi õhtul jõudsime korraks ka mere ja lõkke äärde, oli selle õhtu hitt justnimelt sauna eesruum. Pisikesse ruumi mahtus meid ikka väga-väga palju…

Ja minu jaoks oli märkimisväärne kojugi jõudmine. Et teised otsustasid veel veidi matkata, mina ei saanud seda töö pärast tea, tuli 22 kilomeetrit Raasikule rongile jõudmiseks üksi läbi vändata. Kuid oh häda! – suutsin sõita valesti ja tegin umbes 10 kilomeetrise ringi. Autoga on see nohu, kuid pärast kahepäevast matkamist ratta seljas… oli vahepeal üsna nutune tunne. Lõppeks oli see muidugi tempel mällu igaveseks: nüüd tean ma täpselt, millist teed pidi Kaberneemest välja sõites kuhu jõuab 🙂 Ja mis kõige olulisem: ma jõudsin rongile!

Ja kuigi kõiki emotsioone ei ole võimalik ja ei saagi siia kirja panna, oli tegu ühe lahedaima jaanipäevaga minu elus. nii tore, et nii vanana saab öelda veel: see oli üks lahedamaid asju minu elus.

Aga nii oli 🙂 Ja järgmisel aastal pole kahtlustki, kellega ja kuidas ma oma jaanipäeva veedan…

udmi

Suhete kõvaketta piiratusest

Üleeile käisin Türisalus aas-karukelli kaemas. Olen neid ammu tahtnud näha, sel korral sattusin sinna tänu ühe toreda inimese vihjele. Lisaks karukelladele nautisime loojangut ja värve ja imelist kevadõhtut.

Seesama tore inimene ütles sel õhtul ka targa mõtte, mida peas edasi-tagasi veeretasin ja täitsa targaks tunnistasin. Täna, kui ühe inimese pärast paar pisarat poetasin, tuli see mulle taas meelde.

Nimelt, et – suhete kõvaketas on piiratud mahuga. Ja seepärast on oluline oma suhteid hoida ja suhelda nende inimestega, kes seda tõesti tahavad ja teisi austavad. Sest samal ajal, kui mõni suhe paneb piinlema, teeb õnnetuks, paneb nutma, on kuskil toredad inimesed järjekorras… kellega suhtlemine oleks rõõm ja päikesepaiste.

Panen selle enda jaoks siia kirja. Et järgmine kord, kui pisarat poetan, siis tulen ja loen. Endale lohutuseks ja meeldetuletuseks.

Oma onnike

Olen ikka aeg-ajalt mänginud mõttega, et kui lapsed on suured, siis on mul kuskil päris oma onnike. Oma trööst ja rõõm ja varjupaik. Ehk on sellel oma alateadlik põhjus, millele leidsin sõnastatud vormi ühest imelisest intervjuust, milleni töö mind viis. Et inimene ei tohiks vajada endale toeks mitte teist inimest, vaid midagi sellist, mis on jääv.

Nädala eest sattusin juhuslikult Võrumaale ja kuigi olen seda teed sõitnud aastas ikka päris mitu korda, leidsin sealt ühe imelise onnikese. Mis mind võlus esimesest silmapilgust. Objektiivseid asjaolusid arvestades – mul ei ole praegu ei jaksu ega ressurssi sellist onnikest elamisväärseks muuta. Kuid usun, et selle majakese parimad päevad on veel ees.

Jätsin sinna maha oma parimad mõtted ja soovid.

Mõtetel võib olla teinekord suur jõud. Üksik nartsissisõis keset tärkavaid okasroose mõjus igatahes julgustavalt.

Kevadetähised

Pärast nädalavahetust on nii kiire olnud, et pole saanud mahti siia tähtsaid tähiseidki üles tähendada. Või noh, nii kiire pole. Aga nendel üksikutel mittekiiretel hetkedel olen lihtsalt midagi mõistlikumat teinud. Äkki saab must veel mõistlik inimene?

Aga seekordsed tähised siis:

* Maal õu rehaga üle käidud ja veidi lõkkepuditossugi tehtud. Sügisastrivarred andsid, tõsi, päris suure ja palava lõkke üles.

* Vanad vaarikavarred välja nokitud ja käevarred vaarikatest kriibitud.

* Esimene grill – tehtud.

* Esimene kohvi koduõuekännul, päikeses – tehtud.

* Oma isiklik minimaantesõidurattahooaeg – avatud. Vanasõna “suur tükk ajab suu lõhki” sel korral päris paika ei pidanud ehk üle aasta tuhisesin ühe jutiga 27 kilomeetrit. Või noh… kui sa oled kuskile juba sattunud, pole muud varianti, kui sealt tagasi ka vändata. Ja umbes 7 km enne lõppu mõtlesin, et annan otsad. Aga näe – ellu jäin! Kuid pisike mure on kuu aja pärast toimuva rattaralli pärast ikka, osalen sellel esimest korda…

* Ja mis kõige ägedam – ahvatlus keraamikat proovida tasus järele andmist. Kaks esimest, maailma kõige ilusamat kaussi, muidugi, sülitas kõrgkuumusahi välja tervena. Täna tegin neile kaks kruusi sõpradeks. Loodame, et ka neil läheb hästi.

* Töömuresid oli ka, kuid need ei saa ilmselt kunagi otsa. Sellepärast ongi vaja kõike seda, mis ettepoole kirja sai.

Ja esimese nartsissi leidsin täna teel koju ka. Vaksali tänavalt.