Pirukas suvikõrvitsast

Sügisel jõudsin ühe suvikõrvitsapirukaretseptini. Ja – selle tulemusena küpsetan seda mmmmmõnusat pirukat ka umbes korra nädalas. Väga maitsev – soovitan!

Piruka jaoks on vaja: u 500 g lehttainast ehk niipalju, et pann saaks taignast kaetud. Üks keskmist sorti suvikõrvits, 2 küüslauguküünt (mina olen võtnud neli, mulle küüslauk maitseb), oliivõli, soola, musta pipart, 150 g maitsestamata toorjuustu (ma olen tsipa rohkem pannud), 100 g riivitud parmesani.

Piruka valmistamist alustan suvikõrvitsa viilutamisest – tuleb üsna peened viilud lõigata. Panen need kaussi, lisan küüslaugupressist läbi aetud küüslaugu, kallan üle sortsu oliivõliga ja maitsestan soola-pipraga. Segan ja jätan seisma.

Siis mõne aja pärast katan panni lehttaignaga, segan toorjuustu umbes poole riivitud parmesaniga ja määrin kogu kompoti ühtlaselt taignale. Siis laon suvikõrvitsaviilud kogu selle kupatuse peale ja panen panni ahju. Küpsetan 200kraadises ahjus u 15-20 minutit, siis puistan veel peale parmesani ja küpsetan, kuni pirukas on pealt kuldpruun.

Maitseb imehästi nii soojalt kui külmalt. Ka juurvilju põlgavatele lastele.

Teismeliste tarkus elust enesest

Eile rõõmustas tüdruklaps, kui talle helistas klassiõde teatega, et tuleb täna kooli.

“Mis haigus sul oli siis?”

“Ahhh, ma täpselt ei tea. Arst ütles, et miski varajases staadiumis pneumoonia.”

“Häh, see ongi ju kopsupõletik. Sa olid nüüd ka siis selles!”

Ehk vist juba pool klassi on seda jubedust põdenud…

Tegelikkus on see, et see on üks jube sügis. Ka mina ise olen iga paari nädala tagant mõne päeva korralikult haige. Ei tea, kuhu see vastupanuvõime on kadunud…

Päikeseloojangupiknikuhooaeg – avatud

Jah, seda esimest sõna pealkirjas tulebki lugeda niiviisi ühe hingetõmbega.

Sel nädalal on mul nimelt talvepuhkus. Ilma talveta. Aga kuna talv kuulub talvepuhkusega kokku nagu Picasso nimi toob alati meelde kubismi, siis alustasin eile vähemalt oma talvist päikeseloojangupiknikuhooaega. Ehk vaatasin, kui päike oli piisaval kõrgusel, haarasin kaenlasse oma teetermose ja mati ja sõitsin Käreverre.

No ja vaadake ise. Tasus sõitmist.

Mul on hea meel, et raputasin endast maha laiskuse mitte minna, sest päikest ei kohta ju iga päev. Täna on ta näiteks parematel maadel.

Aga muidu oli seda puhkust pea klaarimiseks väga vaja. Päris ilma tööta ma pole seni saanud, sest mõned mõnusad asjad nõudsid lõpetamist. Kuid üldiselt plaanin kodus lohisema jäänud tööde lõpetamise kõrval lesida teki all soojas ja lugeda ja lugeda ja olla… pärast on kindlasti parem.

Kook sügavkülmast

Ühel õhtul, kui parim osa FA-st juubelit tähistas, ei saanud mina ja naabrinaine lastega seonduvate kohustuste tõttu pidustustel osaleda.

Selle asemel saime üle mitme-setme aja kokku, jõime teed ja rääkisime ilmaasjadest.

Muuhulgas selgus, et naabrinaine on ostnud endale uue kokaraamatu. Ja kui ma selle avasin, jäi pilk pidama maailma kõige ahvatlevamal koogil.

Mille ma järgmisel päeval kohe järgi katsetasin ja nüüd olen seda valmistanud juba korda kaks.
Eriti võlub mind selle koogi juures see, et selle valmistamine käib kiirelt, selle võib teha kuni nädal enne valmis ja hoida rahulikult sügavkülmas. Välja peaks sealt selle võtma u 15 minutit enne serveerimist.

Koogi valmistamiseks läheb vaja: Põhjaks125 g digestive küpsiseid ja 50 g võid. Katteks 3 munakollast, 2 dl suhkrut (mu meelest on seda veidi palju), 2 tl vanillsuhkrut, 2 laimi riivitud koor ja mahl (need praegu müügilolevad laimid ei ole paraku riivitavad, mina kasutasin 3 laimi mahla), 600 g maitsestamata toorjuustu. Kaunistuseks soovi korral laimi.

Valmistamine: Purusta küpsised ja sega sulavõiga. Kata 24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja suru küpsisesegu vormi põhjale. Tõsta külma seniks, kui valmistad katte. Vahusta munakollased suhkrutega, lisa riivitud laimikoor ja laimidest pigistatud mahl. Sega hulka toasoe toorjuust. Laota segu vormi küpsisepõhja peale. Hoia kooki vähemalt 3 tundi sügavkülmas.

Ja kook maitseb imehea! Räägitakse, et maasikatega serveerituna on see veel hõrgum, kuid ma nii kaugele pole veel jõudnud.

Ving ja hala

Mõnikord tundub mõni asi nii lootusetu, et isegi pahandada ei jõua. Ma ise imestan, miks sellistes olukordades veel pisarad tulevad. Aga tulevad. Kuigi mõtet pole. Keeruline on see südamega elamine.

pean kirjutama seinale mõne meeldetuletusrea.

 

Šokolaadivahune tort

Töö pani jälle kokkama. Tulemus sai maitsev 🙂

Tordiks läheb vaja: põhjaks: 250g Digestive küpsiseid, 100g võid. Katteks: 4 tl želatiini + 5sl vett või 5 lehte želatiini, 200g tumedat/piimašokolaadi, 400g kakaokohupiimakreemi, 2sl suhkrut, 1tl vanillisuhkrut, 2 munavalget + 1sl suhkrut, 2dl vahukoort
Valmistamine: Vooderda 26cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga. Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Sega ühtlaseks ning suru koogivormi põhja. Täidise valmimise ajaks pane külmkappi.
Leota želatiini vees 5-10min. Sulata šokolaad vesivannil, sega kohupiimakreemi ja suhkruga (vajadusel vahusta mikseriga). Sulata želatiin vesivannil, lase mõni minut jahtuda ja sega kohupiimakreemi hulka. Vahusta munavalged supilusikatäie suhkruga tugevaks vahuks.Vahusta ka vahukoor pehmete tippude tekkimiseni. Sega mõlemad õrnalt kohupiimakreemi hulka. Vala täidis koogivormi, kata kilega ja lase umbes 5 tundi – või veel parem – üle öö külmkapis seista. Enne serveerimist lükka peenikese noaga igaks juhuks mööda koogivormi äärt, nii tuleb kook kergemini lahti.

Retsepti leidsin siit.

Foto: Aldo Luud