Merevaadet romantikuile

 Eile, kui Kärevere sillale päikeseloojangut läksin imetlema, mõtlesin, et see vana sild on tegelikult täiesti kasutamata potensiaal. Tallinnas sõidavad inimesed autoga mere äärde ja vaatavad seda ilma ilu, tartlased võiksid aga just seal sillal käia päikese mänge imetlemas. Seda enam, et igal aastaajal on seal oma nägu – möödundkevadine suurvesi ei jää merele mitte sugugi alla.

Praegu on sild aga lihtsalt suletud. Või noh, märgid teatavad, et tegu on ohutsooniga ja sillal on viibimine keelatud. Aga üle silla läheb lai jäljerida… Ja mina olen seal ka viimasel ajal palju käinud. See lihtsalt on mõnus paik. Istud keset silda matil, tee aurab kõrval termoses ja lihtsalt vaatad… Või kolad silla all võidu tuvidega, kes leiavad su piisavalt ohutu olevat siis, kui sa oled jõudnud pilliroo taha ning terve parvega jäätumata loigu servale jooma ja kudrutama saabuvad…

Selja taga või pea kohal, uuel sillal, käib muidugi elu, kuid mis sellest. Elu peab olema. Ja

Kuu jälgib

merevaadet peab olema – see teeb vabaks.

Kogu mõnusale päevale pani veel punkti Raadio 3, mis möödunud nädalavahetusel oli oma eetri pühendanud homsele sünnipäevalapsele Phil Collinsile. Kui see romantika vaid nii üksildane ei tunduks vahel…

Võtsin ka veits päikest - mulle see talvine päike meeldib 🙂

Pilgud punuvad püüniseid

Kes suudaks elada, kui poleks salalootust, et kuhugile välja jõuab laev,kus avameri põlgab tuima hootust, et õndsuseks saab valu, võiduks vaev?

Kes suudaks püsida, kui ta ei tajuks, et teda toetab rabe, liikuv liiv? Kas tunded kasvaksidki võimsaks rajuks, kui kaduv iil ei oleks iga viiv?

Kes suudaks sirguda, kui poleks paisul tarju, mis jäävad kõrgemaks kui püüdja peod?

Kes suudaks virguda, kui poleks kurba varju, mis õhulisi ulmi maaga seob? Kes suudaks uskuda, et pole valgust, kui öösiti ta kuhugile kaob?

Eks pingsamini tõtta selle jalg just, kes raske koorma õlgadele laob.

Mismoodi võiks see tunda ilu tõelust, kes tunnetanud pole inetust ja inimolemuse jõulist õelust, mis sädeledeski on imemust?

Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti ja meie maailm oleks pisk ja jäik.

Kas ongi mõtet hurjutada vähki, et tema käik on tagurpidikäik?

Kes keset hullund vooge naerda jõuab, see ennast mõõta tohib ajaga. Kes palju saab, see veelgi rohkem nõuab, et üha tungivamalt vajada.

Kes suudaks surra, kui ta hing ei raugeks ja igatsus ei taluks taltumist?

Rand rebeneb ja tähed jäävad kaugeks. Retk kordub ammuunund algusist ….

(Artur Alliksaar)

Teadsime juba ammu, et Alliksaar, see ongi elu tõde. Minu viimaste päevade mõtted on peidus just nendes ridades.

Inspireeriv talvehullus

Tõde on see, et talv on aastaaeg, mis meeldib mulle väga. Kevad ja suvi ja sügis ka, kuid talv kohe eriti.

Enamus mu tuttavaid hoiab kahe käega peast kinni, kui ma vaimustunult räägin talvistest matkadest ja piknikest ja uisutamisest ja suusatamisest ja niisama jalutamisest ja… Aga tühja sellest – kõik inimesed ei saagi ühesugused olla. Mina ei suuda jälle täiesti kindlalt rannas lamada. Ja muid selliseid igavaid asju teha 🙂

Aga talv on inspireeriv ja loovust äratav. Näiteks pimedas metsa jõudes pead sa tegema kõik, et leida lõkkematerjali ning tuli ka põlema saada. Teinekord ei pruugi see teps mitte lihtne olla 🙂

Täna käisime K.-ga taas Tähtveres suusatamas ning see oli ütlemata ilus. Minu haigusest põdur keha oli veel nõrk, kuid vaatamata külmakraadidele suutsid sätendav lumi, arvukad tähed taevas ja peenike-peenike pikali kukkunud kuusirp südant soojendada kuhjaga. No kuidas sa ei lähe sellise ilmaga õue!

Rääkimata sellest, et suusatamine ON tore tegevus. Õnneks on sellest nakatunud ka K. ning olukorras, kus ootamatult suureks sirgunud lapsed enam ei viitsi koos emaga kõike teha, on see väga äge.

Vähe sellest, täna leidsin, et K. on saanud hakkama ka teemakohase haikuga. Luba küsimata postitan selle ka siia, et suured sõnameistrid ikka talletatud saaksid.

Kaks paralleelset sirget lõpmatusse.

Atomicud teel.

Näe, suusarada.

Öelge veel, et talv ei inspireeri!

Ütle, mis trenni sa teed, ja mina ütlen, mis inimene sa oled :)

Täna juhtus nii, et läksin üle pika aja trenni. Mulle väga meeldis seal. Ja lähen kindlasti veel. Internetist selle stiili kohta lisa otsides leidsin järgmise kirjelduse:

“Inimesed, kes Zumba tundides käivad ja sinna jäävad, on üheks oluliseks asjaoluks, mis mind selle liikumisviisi juures kinni hoiab. Zumbainimesed on optimistlikud, elujaatavad, “klaas on vähemalt pooleldi täis” tüüpi tegelased, kes eelistavad elamist niisama olemisele ning suudavad ja julgevad seda aktiivselt olemas olemise armastamist välja näidata. Need on inimesed, kellega tahaks ka trenniväliselt koos olla ja kes muudavad maailma helgemaks, säravamaks ja paremaks.”

“See jutt on ju sinust!” hõiskas naabrinaine selle peale.

Vast siis on 🙂

Rõõm pisikestest asjadest

Kibe tuul lõõtsutab õues ja hallus on võtnud maad. Enam ei mäletagi, millal aknast peale halli pilvekatte midagi muud vaadata oli.

Või siiski…

Eluga kipub olema nii, et ta on täpselt selline, nagu tal olla laseme.

Kui tahame halli, on elu hall.

Kui tahame päikeselist, mäletame täpselt, et alles mõne päeva eest sai päikeseloojangul nautida imelist värvidemängu.

Kui tahame säravat, meenuvad aasta viimasel ööl majaesise kuuse külge riputatud säraküünlad.

Tuleb vaid märgata.

Pisikesi asju.

Tänu neile on võimalik igal ajal natuke õnnelik olla.

On tõsi, et pisikeste asjade märkamine ja nende üle rõõmu tundmine on omaette kunst. Kuid pisikesed asjad püsivad kannatlikult paigal, oodates märkamist.

Ja neid on igal pool.

Mõnikord on nad sõbra peos, mis sulle ootamatult pai teeb. Mõnikord on nad peidus lumejäneses, kes ei-tea-kust on sinu trepi ette elama asunud. Mõnikord on nad kirjas telefoni potsatanud sõnumis, mis sulle ilusat õhtut soovib.

Oska vaid märgata.

Ja ühel päeval võib juhtuda, et tagasi vaadates on nendest pisirõõmudest saanud suured.

See mõtisklus ilmus Ajalehes 7. jaanuaril. Tänasel päeval oli mul neid pisiasju väga vaja. Mõned leidsin ka.

Kõigest – kaks kuud hiljem

Juba novembrist lohiseb minuga kaasas üks võlg. Siis käisin Tabivere tuulikus vaatamas teater NORA etendust „Kõik“. Ja lubasin, et kirjutan sellest kohe hommikul… juhtub siis aga nii, et paari kuu pärast alles…

Igatahes leidsin ma sellest etendusest probleeme, mis mind on läbi elu õnnetuks teinud ja mille peale mõtlemine vahel hulluks ajab. Enamasti ma püüan mitte mõelda.

See tükk oli lugu ühest perekonnast läbi aastakümnete, selles tulid väga teravalt välja väga argised ja teravad tõusud ja mõõnad ühe perekonna elus, millele inimesed tavaliselt mõelda ei julge või ei taha.

Ehk siis, nagu rääkis laval üks naisosatäitja: “Kohtutavalt kurb on üksinda olla.  Need plasmaekraaniga telerid kodus, viimasel tehnoloogial kohvimasin, mullivannid… Need ei aita sugugi. Samuti mitte pidevalt mängiv raadio, selleks, et tunduks, on keegi veel. Ikka oled üksi. Ainult sina.

Kaheinimesevoodi ei anna sooja ega turvalisust. Seal peaks olema veel keegi. Keegi, kellele sa korda lähed ja kes hommikul küsib kuidas magasid ja mida päeval teha kavatsed, mida hommikusöögiks tahaksid ja ega ta liiga laialt ei maganud. Siis saad öelda: “Ei, kallis…” kuigi sul oli kitsas. Aga üksinda suures voodis oleks justkui kitsam ja veel ahastavam.”

Mulle väga meeldis, et perekonna elu nii vanasti kui praegu olid väga osavalt põimitud justkui üheks maaliks. Kuigi Tabivere tuulikus oli sel päeval päris külm, ei mõelnud ma kordagi etenduse vaatamise ajal ei külmale ega vaadanud kella. Minu puhul on see juba märk iseenesest. Ja koduteel mõtlesin, et lisaks suveteatrile peakski olema talveteatrid – sellised, kui prouad saabuvad uhkete muhvide ja pikkade villaste seelikutega 🙂

Kindlasti andis etendusele oma osa kaasa ka see, et see oli kirjutatud just Tabivere tuuliku tarvis – ma isegi kujutasin ette, kuidas see kõik PÄRISELT võis seal olla… nagu ilus legend.

Või noh… mitte nii väga ilus, arvestades etenduse lõppu, kus naispeategelane just siis, kui kõik hakkas hästi minema, õnnetuses surma sai.

Igatahes mõjus see, veidi ettearvatav, kuid siiski ootamatu lõpp nii, et vähemalt tollel õhtul olid pisarad silmis enamusel vaatajaist. Ka mina ise pidin end enne Tartusse tagasi sõitma asumist autos tükk aega koguma.

Igatahes – kui see etendus peaks nüüd uuesti mängimisele tulema, siis soovitan seda vaatama minna. Sealne teema on kahjuks nii tihedalt paljude inimeste eludesse põimunud, et ükskõikseks jääda ei suuda ilmselt keegi. Ja pärast “teatriraputust” suudame ehk igapäevaelus olla natuke paremad inimesed.  Update: 8.02 kl 19 saab Tartu Laulupeomuuseumis seda näha!

Kahjuks on elus nii, et armsaid inimesi oma kõrval osatakse märgata sageli alles siis, kui on juba hilja. Enne on tuhat muud vabandust: töö, hobid, kohustused jms jms. Aga – mitte miski ei tohiks olla lähedasest tähtsam.

Lisaks sellele, et jagatud mured muutuvad väiksemaks, on ju ka jagatud rõõmud suuremad. Ja mina tean, et mina vajan jagamist, kuigi võimalusi selleks on vähe. Nagu Uku Masing omal ajal, kes ütles, et lill on ilusam, kui ma saan seda vaadata kellegagi koos…

Õnneks rääkis jagamise olulisusest hiljaaegu ka üks väga armas inimene, kes ootamatult minu ellu saabus. Ja lubas mul tunda koostegemise võlu. Õige inimesega polegi teinekord ju rohkem tarvis, kui lihtsalt õlg-õla kõrval kõndida ja vaikida…

Ja sõnadesse panna on asju teinekord väga raske… Aga kui nad juba kirjas on, on see ilmselt pool võitu.

Eestlased on suusarahvas!

Veerand tunni eest lõppes kõik...

Selja taha jäi imeline nädalavahetus Otepää MK-etapil.

See tõestas minu meelest ilmekalt – rääkigu skeptikud mis tahes – eestlased on suusarahvas. Tõsi, kodumaiste staaride puudumine tõi kohale kordades vähem inimesi, kui mõned aastad tagasi. Kuid need, kes kohale tulid, elasid toimuvale kaasa seda kirglikumalt ja olid seda suuremad fännid.

Kes suusatamist on jälginud, ei läinud ju sinna lootuses vingeid üllatusi näha, kuid kirglikku ja põnevat vaatemängu pakkusid need kaks päeva kuhjaga. Ja see ongi ju spordi vaatamise juures olulisim.

Mõnus seltskond ja võimalus kaks imelist talvepäeva õues veeta peale selle.

Ja vaatamata sellele, et oma kaheksandal MK etapil õnnestus mul ka külmetuda (vanadus vist :)), olen ma ülirõõmus, et endaga heitluses jäi peale soov taas talvepealinnas ära käia. Ja ma hoian oma mõlemat pöialt ja varbaid ka, et järgmisel aastal kõrged suusaonud MK-etapi taas Eestisse lubaksid. Mina olen kohal!

Uusi keeletermineid

Mõne aja eest koos pojaga autos sõites rääkisime tõsistest asjadest. Äkki märkasin tee ääres midagi ilusat – tont seda enam mäletab, oli see päike, puu või mõni muu säärane asi – ja poole lause pealt juhtisin poja tähelepanu sellele. Ja siis rääkisin sujuvalt alustatud teemal edasi.

Poeg jäi mind juhmi näoga vaatama ja küsis siis: “Mis see nüüd siis oli? Rändlause?”

Igatahes sündis sellest vestlusest minu jaoks uus keeletermin.

Ja rändlaused on täiesti kindlalt minu leivanumbriks ka edaspidi 🙂

Mõte, mis lihtsalt paneb naeratama…

… eriti pärast suusareisi 🙂

Tagasi

Reisipohmell on kohati jubedam kui alkoholist tekkinud.

Vaatamata kaotuste kokkulugemisele olen õnnelik. Mäed, lumi ja suusatamine on selle põhjustanud. Ja minu inimesed. Kadunuks jäid sel korral aga  päikeseprillid, lemmiksall (punane) ja süda.