Koolikatsete pinge murrab

Sel korral on siis üheksandike vaheaeg olemata, sest tegeleda tuleb sisseastumiskatsetega gümnaasiumitesse. Täna ühte, homme teise ja aprillis kolmandassegi…

Pinge on jõudnud haripunkti, sest teadmatust on veel tükk maad ees.

Kui seni ma kinnitasin endale, et olen rahulik, siis täna sain aru, et ikka ei ole küll. Tegin pojale ettepaneku saata paberid ka minu kodukooli, 100 km kaugusele. Kui poegg kurva häälega küsis: “Kas sina ka ei usu, et ma kuskile sisse saan?”, sain aru, et nüüd olen küll ämbrisse astunud.

Klaarisin oma emotsiooni ära ja eks poeg ise ka saab aru, et sellise laiskusest kehvema tunnistusega on konkurentsivõime kehvem… Kuid hoiame nüüd siis vaid pöialt. Et kõik sujuks.

Et homme sujuks, pidavat motivatsioonilaksu saama pitsast ja pisarakoogist.

Mõeldud, tehtud.

Kuni tulemuste saabumiseni…

Teismeliste tarkus elust enesest

Eile rõõmustas tüdruklaps, kui talle helistas klassiõde teatega, et tuleb täna kooli.

“Mis haigus sul oli siis?”

“Ahhh, ma täpselt ei tea. Arst ütles, et miski varajases staadiumis pneumoonia.”

“Häh, see ongi ju kopsupõletik. Sa olid nüüd ka siis selles!”

Ehk vist juba pool klassi on seda jubedust põdenud…

Tegelikkus on see, et see on üks jube sügis. Ka mina ise olen iga paari nädala tagant mõne päeva korralikult haige. Ei tea, kuhu see vastupanuvõime on kadunud…

Rahvuslik pinal

Nii äge, kui käsitööpisik on nakatanud ka lapsi. Poisil on käsitöö jaoks linnas olles vähemalt kehvemad võimalused, kuid tüdruk laseb näppudel pidevalt käia.

Nädala eest tuli juttu, et talle oleks uut pinalit vaja. Et kas ma oleks nõus talle heegeldama. Mis mul selle vastu olnuks 🙂 – senimaani käis ta pinaliga, mis sai talle heegeldatud kuskil algklassides.

Kuid – kui näitasin talle Tartu uue käsitööpoe (Lõunakeskuses, Vikkel) triibukangaid, läksid ta silmad põlema ja inspiratsioon lõi lõkkele.

Ja sellise pinali ta endale valmis õmbleski. Uhke värk, uhke ema meelest küll.

 

 

Elukaare keerdkäigud

Kummaline ja natukene kurb on olla teismeliste laste ema. Laste, kellel on juba omad käigud ja tegemised ja sõbrad ja…

Kui muul ajal saan ma sellega täitsa hakkama ja usutavasti on meil kõigil piisavalt hingamisruumi ja teisalt ka koos tegemisi, siis mõeldes eelolevale tähtpäevale, on kuidagi kurb tunne.

Nimelt oleme sellel päeval lastega kolmekesi juba mitu aastat käinud kas kuskil lõket tegemas või piknikul vaatetornis vms. Sellel aastal on neil aga sellel päeval omad tegemised ja mina… mina olen üksik vanainimene.

Muidugi on mul sõpru ka, aga neil on ju omad tegemised ja pered jms ning argipäeval kedagi kuskile linnast välja ajada on keeruline. Rääkimata sellest, ega paljud ju sellist talvist õues uitamist ei armastagi.

Nüüd jääbki üle jõuda endas selgusele, kas sellel päeval mitte minna kuskile loodusesse või teha seda üksi. Nagu viimasel ajal tavaks saanud.

Elukaar veereb ju ikka edasi, vaatamata kõigele, järjest uutesse etappidesse.

Vast ükskord kaob ka see üksindusetunne.