Ühel laupäeval pidin minema Tallinna. Töö, nagu ikka.
Enne tähtsaid kokkusaamiseid oli pool tundi aega ning mõtlesin, et võtan ühe kiire söögi Lidos. Pärast tõotasin endale, et ei lähe sinna enam kunagi. Täiesti ebanormaalne oli maksta pisikese kartulikotleti, lõhe-kartulikotleti ja salatitupsu eest 14 eurot. Ahjaa, keefir mahtus ka selle raha sisse. Ma tean mitut restorani, kus selle raha eest saab ikka korraliku ja hõrgu portsu, või isegi mitu.
Lisaks istus seal mu kõrvallauas üks paarike. Naine hellitas meest kuis jaksas, sasis juustes, tonksas ninaga põske ja suudles kõrvu. Mees aga… mees aga vaatas üksisilmi mind. Mina tundsin end ebamugavalt ja kiirest lõunapausist sai seetõttu veel kiirem.
Tähtsal üritusel kaotas üks tähtis naine oma telefoni, mis oli hetk tagasi jõudnud korraldajateni. Korraldajad pakkusid telefoni tähtsale naisele, kuid see ei teadnud, milline tema oma välja näeb. Kentsakas vahejuhtum lahenes pärast seda, kui naise mees helistas naisele ning äsja leitud telefon osutuski tähtsa naise omaks.
Kella kahe paiku kodumaja ette jõudes ei uskunud ma oma silmi – minu maja ees keset sõiduteed oli üksik kuusk. Pisut räsitud, aga päris kuusk. Lõhnav ja roheline. Kiibitsesin paarkümmend minutit ja kuna keegi ei näinud öösel kell pool kaks kuuse vastu huvi tundvat, tarisin ta tuppa. Esialgu panin leidkuuse duššinurka, täna seadsin ta elutuppa tähtsamaisse paika. Loodan, et suudame leidkuusele ilusad pühad korraldada.
Oli kentsakas, aga väga tore laupäev.
Silja muidumõtted 