Mul on äge töö

Põhiliselt ma kirjutan.

Aga kui on vaja, siis korraldan mõne vaatluse. Või viin ellu mõne projekti.Või disainin ja nikerdan midagi.

Kui vaja, küpsetan kooki. Või tassin kaste ja pudeleid.

Kui vaja, teen mida vaja.

Üldjuhul mulle meeldib mu töö, mis ei lase rutiinil tekkida 🙂

Ilusad hetked, vol 2

Ja sai valmis ka minu teine ports nõusid. Neli taldrikut ja kaks topsi.

Mustri tegin pitsiribaga. Sobiva pitsi leidmiseks pidin mitu poodi läbi käima, kuid lõpuks õnnestus leida see õige. Ja topsidest pidid tulema piimatopsid. Välja tulid aga nagu lillevaasid. Sõbrad on juba naernud, et küllap on nad siis parimad viina joomiseks. Ja pealegi sobib üks hea tops kõigeks.

Nende valmistamine oli ka oluliselt õpetlikum. Oleks pidanud värvi rohkem  lihvima ja üldse.  Aga ei osanud ju kõigega kohe arvestada. Kuid vaatamata pisiiluvigadele on nad omad ja armsad agi. Ja tahtmine midagi taolist veel teha veel suurem.

Tuleb esimesel võimalusel sammud taas kuskile keraamikasse seada 🙂

Esimene rattamaraton – tehtud!

Nonii – täitsa elus!

74 kilomeetrit läbitud ajaga 3.21.18, mis on minusuguse mittesportlase jaoks päris hea tulemus. Vähemalt ma ise arvan nii.

Ja muljeid ning emotsioone on kuhjaga. Ise ka imestasin, kuidas ühe jutiga Elvasse välja sõitsin. Ja kuidas Elvas ei viitsinud küll kinni pidada, lasin vaid joogitopsi täita. Ja kuidas Pangodi mäel mõtlesin, et annan otsad, kuid kuidas sa annad, kui lõõtsaga memm on sõitjaid ergutamas ja kümme naist jagavad sõitjaile rabarberit… See ikka motiveeris edasi punnitama.

Ja et sain aimu terminist “kellegi tuules imema”.

Vahepeal küll kiskus pilt umbes selliseks, nagu see siin näha ehk see on absoluutselt sümboolne ratturi higiplekiga pilt 🙂

Muuhulgas jõudsin ka imestada, kui kiiresti loodus kihutab. Kolmapäeval tegin endale üksildase vanainimese rattamatkapäeva ja läbisin 48 kilomeetrit ehk osa rattaralli rajast. Nelja päevaga olid  metsa all alustanud õitsemist piibelehed ning mõni rapsipõld oli kolletamise sootuks lõpetanud.

Ja eriti uhke oli, et minu finišeerimine märgiti ära ka valjuhääldis. See, tõsi, ajas vanainimese sammu küll veidi sassi, kuid uhke tunne ju ikka.

Tundub, et järgmisel aastal tuleb jälle minna…

Mida kardad sina?

Inimesed kardavad erinevaid asju. Kes hiiri, kes pimedust. Kes tont teab mida.

Mina pidin täna ühte oma head sõpra ähvardama tema emaga. Et helistan ta emale ja räägin asja ära, kui ta ise end kohe kätte ei võta ja aitama ei hakka. Tundus, et esialgu mõjus 🙂

 

Vajan rööpaid

Mulle endale ka ei meeldi see, milline ma praegu olen, kuid viimase veidi rohkem kui kuu aja sündmused on minu kallal teinud ikka hulli tempe. Ja rööpapaar on silmist justkui täitsa kadunud. Käin ja teen ja askeldan ja püüan end turgutada, kuid ikkagi tuleb mõni pisikene asi ja lööb jälle silmad märjaks ja sammu võnkuma… Üks armas inimene ütles, et ma ei peaks muretsema, et ma olen lihtsalt tundeline, nagu daam olema peabki… Aga no poes hakata nutma küsimuse peale: “Kuidas läheb?” ületab juba ikka igasugused tundelisuse piirid.

Kuidas leida oma kindlad rööpad uuesti üles?

Suhete kõvaketta piiratusest

Üleeile käisin Türisalus aas-karukelli kaemas. Olen neid ammu tahtnud näha, sel korral sattusin sinna tänu ühe toreda inimese vihjele. Lisaks karukelladele nautisime loojangut ja värve ja imelist kevadõhtut.

Seesama tore inimene ütles sel õhtul ka targa mõtte, mida peas edasi-tagasi veeretasin ja täitsa targaks tunnistasin. Täna, kui ühe inimese pärast paar pisarat poetasin, tuli see mulle taas meelde.

Nimelt, et – suhete kõvaketas on piiratud mahuga. Ja seepärast on oluline oma suhteid hoida ja suhelda nende inimestega, kes seda tõesti tahavad ja teisi austavad. Sest samal ajal, kui mõni suhe paneb piinlema, teeb õnnetuks, paneb nutma, on kuskil toredad inimesed järjekorras… kellega suhtlemine oleks rõõm ja päikesepaiste.

Panen selle enda jaoks siia kirja. Et järgmine kord, kui pisarat poetan, siis tulen ja loen. Endale lohutuseks ja meeldetuletuseks.

Ema rõõmud

Laadisin täna fotokast pilte arvutisse ja pean siinkohal uhkeldama ka oma eilse hommikurõõmuga. Küpsisetordist on saanud meie vaieldamatu lemmik igasugu pidupäevadel – maitsev ja lihtne teha ka. Sel korral siis kahes erinevas versioonis.

Ja nii palju lilli pole ma veel kunagi ühegi pidupäeva hommikul saanud 🙂 Võililled on ekstrakink pojalt, tütre lemmikuteks said valged meelespead. Ma ise olin lummatud suurest sinisest meelespealillepuhmast.

 

Päris lõbus oli laste lugusid kuulata, milliste keeruliste käikudega nad need lilled tuppa said ja kuidas kogu seda kraami minu eest varjasid. Raske on emaga, kes muudkui kodus ringi tuuseldab.

Aga armsad lapsed saavad alati hakkama 🙂

Ilusad hetked

Eelmisel nädalal sain kätte oma esimesed oma pisikeste näppudega valmistatud savinõud. Komplekti: kaks kruusi ja kaks kaussi.

Ise olen rahul – iga hetk sellisest tassist kohvi juues muutub tükk maad ilusamaks.

Spordimehe (loe: naise) rõõmud ja mured

Ühel päeval sain ma aru, miks must kunagi sportlast ei saa.

Esiteks tõik, et ma suudan asju teha vaid rõõmuga. Niipea, kui rõõm kaob ning alles jäävad higi, veri ja pisarad, muutub see mulle vastumeelseks. Sestap laske mul lihtsalt suuskadel liuelda ja rattaga veereda – mul ei ole vaja ei suuri kiiruseid ega olla esimene.

Teine ja isegi tähtsam on see, muidugi osaliselt selle esimese tõigaga seotud, et ma lihtsalt ei suuda spordile keskenduda. No ja kuidas sa seda teed, kui näiteks rattaga sõites on taevas imelised päikesevärvid, kirsside-kreekide lõhn tungib ninna ning teeveersed taluõued on täis kuhjades kevadlilli!

Täna võlusid mind end teeäärsetesse toomingapõõsastesse laulma seadnud ööbikud. Tõeline teraapia – lõhn ja helid üheskoos! Kui ma poleks rattaga sõitma läinud, ei oleks ma seda kogenud.

Aga ilusa kõrval on muidugi ka hunnik muresid. Et näiteks – kui ma olen Tartu linnast X-kilomeetri kaugusel ja rattal lõhkeb rehv. Et mis ma siis teen? Lükkan ratta X-kilomeetrit koju, jalutades? Või pean ära õppima ratta rehvivahetuse ja kogu tavaari igaks juhuks seljakotis kaasas vedama?

Või et kui ma kukun ja asfalt riivib minust suure tüki. Et mis ma siis teen? Sõidan verest tilkudes vapralt koju?

Sest nüüd on paar korda nädalas maanteeääres veeredes saanud kindlaks, et rattarallil ma otsi päris ei anna. Läbitud kilomeetrite arv on küll suurte spordimeeste tulemuste kõrval ninnu-nännu, kuid täna näiteks sõitsin ühtejutti 29.43 kilomeetrit ja ei tundnud end pärast sugugi väsinuna. Tundub, et kestvusalad on minu teema. Kuigi, tehnikast sõltumist võiks neis võimalikult vähe olla.

 

 

Oma onnike

Olen ikka aeg-ajalt mänginud mõttega, et kui lapsed on suured, siis on mul kuskil päris oma onnike. Oma trööst ja rõõm ja varjupaik. Ehk on sellel oma alateadlik põhjus, millele leidsin sõnastatud vormi ühest imelisest intervjuust, milleni töö mind viis. Et inimene ei tohiks vajada endale toeks mitte teist inimest, vaid midagi sellist, mis on jääv.

Nädala eest sattusin juhuslikult Võrumaale ja kuigi olen seda teed sõitnud aastas ikka päris mitu korda, leidsin sealt ühe imelise onnikese. Mis mind võlus esimesest silmapilgust. Objektiivseid asjaolusid arvestades – mul ei ole praegu ei jaksu ega ressurssi sellist onnikest elamisväärseks muuta. Kuid usun, et selle majakese parimad päevad on veel ees.

Jätsin sinna maha oma parimad mõtted ja soovid.

Mõtetel võib olla teinekord suur jõud. Üksik nartsissisõis keset tärkavaid okasroose mõjus igatahes julgustavalt.