Õnnehetked-10: Uhkelt ehitud lapsepõlvetamm

See on vaimustav, kuidas elu pillab teele imelisi hetki.

Kui olin täna oma maale jõudnud ja auto seisma jätnud, tõusis ühtäkki kogu heinamaa õhku. Paarsada pisikest lindu, esmapilgul leevikesed, võtsid suuna mu lapsepõlvetamme ning sellest veidi eemal seisnud toominga poole. Maandusid seal ja ehtisid eakad puud mõneks hetkeks äärmiselt uhkeks. Vaatasin kogu seda ilu lihtsalt suu lahti ja suutsin vaid paar pisikest murdosa sellest vaatepildist jäädvustada. Aga eks sellega olegi nii, et ilusamad hetked elavad meie meeltes ja mälestustes.

Ja mis eriti uhke, koju jõudes ja pilti lähemalt uurima hakates selgus, et tegu ei olnudki leevikestega. Pildilt leidsin hoopis metsvindid ja põhjavindid ja talvikesed…

Superluks, ma ütlen!

Õnnehetked-9: Pitsivaht

Kui tekkis võimalus osaleda Tiina Talumehe kevad-suvise couture kollektsiooni „Sentimental“ esitlusel, ei mõelnud ma kaua.

Üritus toimus küll pealinnas ja õhtul päris hilja, kuid kuna selle moekunstniku looming mulle meeldib ja ühelgi moeetendusel pole varem käinud, ei lasknud ma sellest end häirida.

Igal juhul sai see eile teoks ja olen sellest kergust ja õhulisest pitsivahust jätkuvalt lummatud. Pildilolev kleit oli üks mu lemmikuid.

Ütle veel, et metsamoor moest midagi ei tea 😉

P.S. Moeõhtule jätkus õhtu “maitsetu juurvilja ja kana ehk tavalise kulturistide toidu” ja pokaali valge veiniga. Lihtsalt mõnus!

Õnnehetked-8: Ootamatud kohtumised

Alati võib olla kurb, kui elu ei lähe nii, nagu soovitud või planeeritud. Aga alati on ka midagi, mis saabub soovitu asemel. Ja millest samuti rõõmu tunda.

Näiteks täna plaanisime linnuvaatlusretke Valguta poldrile. Mullu suvel nägime seal mitmeid ägedaid tüüpe. Täna aga… täna polnud seal peale kajakate ja vareste kedagi. Ei teagi, kas polnud lihtsalt sobiv aeg või olid poldril tehtavad maaparandustööd tiivulised eemale peletanud. Leppisime olukorraga, et täna siis ei näegi kedagi. Kuni… tee servas kohtasime kuuepealist kitsekarja. Uhke vaatepilt oli see igal juhul. Ja täiesti planeerimata!

Pärast nägime ka põldu koos arvukate rabahanedega.

Kõik olime rahul!

 

Õnnehetked-7: tunnike hanedega

Sel nädalavahetusel ei saanud ma maale sõita, kuid linnast veidi välja sõitmiseks piisab ju ka paarist vabast tunnist. Mõtlesin teel oma sinilillemetsa läbi põigata Aardla poldrilt ja takkajärgi võin kinnitada, et see oli üks igavesti hea mõte. Päikeselisel põllul peesitasid suur-laukhaned.

Hakkasin neile tasapisi lähemale jalutama. Mul pole elus õnnestunud neile nii lähedale jõuda kui täna! Need paarkümmend meetrit vahemaad viisid paar nõrganärvilisemat isendit endast välja, kes siis õhku tõusid ja paanikat ümber minu ja kaaslaste kohal lennates üritasid õhutada. Aga tulemusteta. Kuna ma olen sõbralik inimene, siis jätsingi need paarkümmend meetrit meie vahele.

Igal juhul veetsin seal hanede seltsis tunnikese ja tean täpselt, miks nad seal põllul olid. Mõnus päikeseõhetus jõudis minugi näole 🙂

Õnnehetked-6: Noored ei ole hukas!

Vahelduseks sellele, et mõni tööpäev kohe kuidagi ei suju ja mõnda lugu kirjutad kaks nädalat, on hiiglama mõnus sattuda lustakatesse paikadesse ja veenduda, et maailmas on kõik tegelikult kõikhästi. Täna näiteks Viljandisse filmi “Supilinna salaselts” castingule.

Ma olen kogu aeg teadnud, et tänapäeva lapsed ei ole hukas! Ja tänane paartund Viljandi lastega kinnitas seda. Nad hoopis armastavad raamatuid ja sporti, nad on leidlikud, lustakad, andekad ja head meeskonnatöötajad, nad tahavad paljude teiste ametite seas saada kokaks, kirjanikuks ja juutuuberiks.

Kohe kahju, et pea 5000 filmi kandideerinud lapse seast ainult mõned välja valitakse.

Foto: Aldo Luud. Pildil üks paljudest castingumeeskonnani jõudnud teemakohastest joonistustest.

 

Õnnehetked-5: teeots kodutundega

Pea iga kord, kui Tallinna poolt koju sõidan, keeran trassilt kõrvale just selle tee otsas. Selle tee, mis kiirustajaile jääb märkamatuks. Selle tee, mis sajandeid vanade puude all otse Anna kiriku vastas ootab. Selle tee, mis lausa sunnib hoogu maha võtma, nautima vastutuleva tulederodu asemel hämarust ja vaikust. Ja salapärast valgust, mida pillab päevavalgus olenevalt aastaajast kas läbi sajandeid vanade puuvõrade või läbi nende roheliste lehtede. Selle tee, mis on päris maa tee, järgides selle kurve ja kumerusi.

Mis siis, et armsa maakoduni jääb veel üle kümne kilomeetri ning kodulinnani kilomeetreid üle saja – selle tee otsas ootab mind alati kodutunne.

Just selle tee ääres nägin täna ka oma sellekevadist esimest valge-toonekurge.