Sel nädalavahetusel ei saanud ma maale sõita, kuid linnast veidi välja sõitmiseks piisab ju ka paarist vabast tunnist. Mõtlesin teel oma sinilillemetsa läbi põigata Aardla poldrilt ja takkajärgi võin kinnitada, et see oli üks igavesti hea mõte. Päikeselisel põllul peesitasid suur-laukhaned.
Hakkasin neile tasapisi lähemale jalutama. Mul pole elus õnnestunud neile nii lähedale jõuda kui täna! Need paarkümmend meetrit vahemaad viisid paar nõrganärvilisemat isendit endast välja, kes siis õhku tõusid ja paanikat ümber minu ja kaaslaste kohal lennates üritasid õhutada. Aga tulemusteta. Kuna ma olen sõbralik inimene, siis jätsingi need paarkümmend meetrit meie vahele.
Igal juhul veetsin seal hanede seltsis tunnikese ja tean täpselt, miks nad seal põllul olid. Mõnus päikeseõhetus jõudis minugi näole 🙂
Silja muidumõtted 