Sügisesoojus

Mõtlesin, et kui jagub sügisepäeva soojust ja värve, ei ole vaja suvemeenutustes mõnuleda. Vaid olla päriselt hetkes nüüd ja praegu.

Sel nädalavahetusel ma seda olin. Jagus värve, õhku, tantsu ja rõõmu.

Oli päris olemine.

Võrumaa

Suvemeenutus nr 5 – kook kahele

Ühel nädalavahetusel pidin Tallinnas maja valvama. Et see oli nädalavahetus, kui KÕIK inimesed pealinnast ära sõitsid (miks muidu üks lõunaeestlane pidi sinna minema), võtsin seltsiks kaasa vennatütre.

Pärast kultuuri, loodust ja vanalinna ei viitsinud eriti kokata. Tegime endale söömiseks hoopis koogi.

Tõsi, sellest jagus järgmise päeva õhtul veel kojutulijatelegi.

Aga maitses hästi 🙂

Ühes naises on nii nastikut kui toonekurge

Lastega linnuvaatlusele suunduv A. vaatas mu punaseid sukkpükse ja ütles: “Sul on nii ilusad sääred, me peaks su toonekureks kaasa võtma.” Soovitasin tal helistada, kui häda käes on. Et ma siis lähen.

*****

Sõber P. nimetas mind nädala alguses koos ühe teise naisterahvaga nastikuks. Eks me olime selle täiega ka ära teeninud, kuid ma ei jätnud tõelise sõbrana seda talle hiljem nina peale viskamast.

Eile kirjutas ta mulle: “Lohutan sind sellega, et minu jaoks oled sa endiselt tark-ilus-hea … ja natukene nastik! Täpsustan, et sul on siiski  ainult nastiku  head omadused … (olgu need siis mis iganes…)”

Aga et süda ilmselt veidi valutas, pani ta teele ka liigikirjelduse: ”

Nastik ehk natrix natrix on ohustatud liik. Tegemist on ühega kahest Eestis tegutsevast maost. Päris väljasuremise äärel ta veel ehk ei ole, kuid tänavapildis kohtab teda järjest harvemini ning nii ongi temast saanud III kategooria kaitsealune!

Üldiselt on nastik üsna talutav eluvorm ning positiivse poole peale saab kanda eriti selle, et ta pole mürgine; lisaks: ta on looduslähedane, talle meeldib ujuda, ohu korral lohistab isase kaasa, hammustab harva, päevase eluviisiga …

Nastikul on muidugi palju toredaid iseloomujooni. Kuid on ka teatud tõrvatilgad meepotis: Nimelt söövad nad põhiliselt kärnkonni, sisalikke, kulleseid, vihmausse ja hiiri… Ning eriti võikaks teeb asja see, et nastiku koljuluud on omavahel liikuvalt ühendatud, mistõttu ta saab alla kugistada oma peast suuremaid suutäisi. Ka on eriliselt taunitav tema komme surnut teeselda … ”

Ma armastan oma sõpru!

Tähtis on elada

 

“Naised on natuke teisiti. Nad teavad ühte tähtsat asja: et pühakirju pole eriti mõtet lugeda. Mis neist ikka lugeda, see on ju niigi teada. Sest tähtis pole teada, kuidas see täpselt kirjas on, tähtis on elada. See, kuidas elada, pole kunagi täpselt kirjas.”

Ehk – umbes selline mõte painab mind viimased ajad. Ülaloleva on sõnastanud Tõnu Õnnepalu.

Me oleme ju loodud elamise jaoks. Miks seda elamist siis ikka ja aina edasi lükata?

Suvemeenutus nr 4 – ämblikud autos

Sellel suvel juhtus kolmel korral, et ämblikud mõtlesid autosse elama tulla.

Nendega on olnud päris palju sekeldusi, sest nad on sibanud mööda rooliratast ja katsu sa autot turvaliselt juhtida, kui on vaja säärast pisikest tüüpi elusana hoida.

Viimase ämbliku unustasin ma tema leidmise päeval põõsasse poetamast. Ja päev hiljem leidsin, et ta oli end kenasti sisse seadnud.

Lasin tal mõne päeva oma töö vilju nautida ja veensin ta siis minu magamise küüni elama minema.

Läkski.

Loodan, et tal on seal stabiilsem elu, kui ta seda mu autos oleks kogeda saanud.

Südant tasub usaldada

Silmi ei maksa alati uskuda. Vaatama peab südamega. Ja südant usaldama. Ja kuulama.

Ise võid ju tark olla, kuid süda on targem.

See lihtne tarkus aitab ellu jääda.

Kuulamisoskus ka. Sest isegi vaikus võib rääkida.

Suvemeenutus nr 4 – harilik talvik

Mul on paar metsatukka, mida ma eriti armastan.

Mul on oma jõekäär, kus on parim mõtlemise- ja raamatulugemispaik. Mul on paar lemmiklõkkeplatsi. Mul on oma vana sild, kuis päikeseloojanguid nautida. Mul on oma pähkli- ja sinilillemets, oma kukeseenemets.

Kukeseenemets on sellise mõnusa auraga. Kui sealt mõnda metsaandi ei peaks mingil põhjusel leidma, siis saab kaasa sealt imelise rahuolemise.

Tänavu suvel, täpsemini kuskil juulikuus, põrutasin ma ajalehejuttude peale, et kukeseened on valmis, metsa. Seened sain. Mustikaid ka. Aga lisaks leidsin ühed imelised taimed, mida polnud varem seal märganud. Nad olid muu taimestiku ja sambla seas kuidagi juhuslikult laiali pillatud kasvama ja võlusid oma seletamatu haprusega.

Hiljem raamatu järgi määrates sain teada, et tegu on hariliku talvikuga ehk täiesti ebasuveliku nimega taimega. Mis kasvab männimetsas ja kaljudel. Kuulub kanarbikkude suguvõssa ja on Eestis ainus oma perekonna esindaja.

Järgmisel suvel ma juba tean teda tervitama minna.

Suvemeenutus nr 3 – vihmane jaanipäev

Kui öelda “jaanipäev”, meenub enamusele eestlastest sünonüümina vihm.

Tegelikult ei ole asi mu meelest nii hull, on olnud ka imelisi jaanipäevi. Ja pealegi, kui süda on soe, ei tee üks vihm ju küll liiga.

Tänavune jaanipäev oli muidugi vihmane, kuid minu jaoks üle aastate üks ägedamaid. Tegelikult kirjutasin ma sellest juba ka. Siin.

Ja tegelikult ei olnudki seal lõpuks vahet, kas sõita ja seista lompides või nende kõrval. Ma võin kinnitada, et lombid ei teki ilmaasjata. Nende põhi on kõva ja rattaga on nendes oluliselt mugavam sõita kui mudas 🙂

Suvemeenutus nr 2 – Öökuninganna

Nonii. Juba pärast esimest suvemeenutust tekkis paus.
Aga täidan selle täna kahe postitusega. Lihtsalt NIII kiire päev oli eile, mis tegelikult lõppes alles täna.

Teise meenutuse keskmes on öökuninganna. Minu jaoks müstiline ja salapärane lill, mida kunagi esimesel kursusel linnas praktikal olles sai käidud ka pikas sabas botaanikaaias imetlemas.

Kuid nüüd paneb mind muigama, kui ajalehes või kus iganes on uhked kuulutused ja teated, et seal avanes üks õis või teises kohas kaks. Sest nii head öökuninganna kasvatajat, kui on minu ämm, teist ei ole.

No imetlege ise!
Tõsi, sellel päeval, kui kogu see ilu õilmitses, olime teel Taanist koju. Kuid paari õie kaupa ilutsemist õnnestus mul ka sel suvel endal näha.
Ja varsti võtan kuningliku lille kasvatamise ka ise päevakorda.

Suvemeenutus nr 1 – Suvi algab Käsmus

Üldiselt meeldivad mulle kõik aastaajad.
Või noh, sügis mingist hetkest kõige vähem. Sellest ajast, kui on pime ja porine.
Et seda oleks tsipa kergem üle elada, mõtlesin, et vähemalt proovin, kas kannatab igal sügispäeval korraks möödunud soojale suvele tagasi vaadata. Läbi mõne pildihetke. Sekka ikka muud ka, mis väljakirjutamist kripeldama hakkab.

Ja alustame siis nüüd. Algusest.

Suve algusest.
Ehk hetkest, mil minu jaoks suvi algas.

Juba mitmendat suve juhtus see vanas kaptenikülas Käsmus. Paigas, millesse ma pärast esimest sattumist sinna neli aastat tagasi südamepõhjani ära armusin.
Mäletan, et eelmisel aastal sattusin sinna esimest korda kuskil mai lõpus, kui tegin esimese jalutuskäigu paljajalu meres. Ei olnud väga külm. Ja suvi algas siis.
Tänavu läksime sinna 7. juunil, mil Käsmu Kaunite Kontsertide raames esines Ultima Thule.

Kontsert meid väga ei raputanud, kuid Käsmu värvid ja õhk küll. Nagu ikka.

Ja suvi sai väärika alguse ka tänavu.