Jaanipäevasest rattamatkast

Mitu suve on läinud mööda tihedate tegemiste tähe all, et pole jõudnud siia eriti midagi kirjutada. Sellel suvel püüan end parandada. Ja alustan jaanipäevast.

Sel aastal oli enne jaanipäeva jällegi nukker olemine, sest terendas suhteliselt üksi olemine. Tüdruklaps ihkas sõbranna vanaema juurde Häädemeestele ja poisslaps maale ja mina… ma olin leppinud saatusega, et veedan selle üksi kodus. Oma diivanil, mõne sooja Itaaliast kõneleva filmiga. Sooja teki all.

Aga õnneks käis naabrinaine ikka peale ja utsitas mind ühe laheda kambaga jalgrattamatkale minema. Kuna kõik inimesed selles seltskonnas on tuttavad, siis kamba laheduses ma ei kahelnud. Natuke tegi murelikuks see, kas ma oskan ja suudan jalgrattal matkata, et mul pole telgikohta ja rattakottigi. Rääkimata pakiraamist.

Et töö soosis, võtsin lõpliku otsuse matkale minna umbes kolm tundi enne selle algamisaega ehk rongi väljumisaega. Seljatasin telgi mure sellega, et võtsin keldrist poisikese telgi, mis vett ei pea. Parem ikka, kui pääris ilma, onju 🙂 Seljakoti laenas naabrinaine, veini võtsin külmkapist ja – valmis matkama ma olingi.

Ja kokku tuli sellest üks ülilahe jaanipäev. Alguses sõitsime Tapale, seejuures rong oli täis kõigeg uskumatumat kaadrit. Ja meil polnud ruumi seista mujal, kui tamburis. Aga mäletamist väärt on näiteks kuri tädi Jõgevalt, kelle näonahk moodustas imelised mustrid. Kauboi, kes oli täis arme ja teel ema juurde Raasikule klaverit ja kitarri mängima. Mees, kelle IQ oli 180, ja kes jahvatas pikalt kaatetitest ja hüpotenuust (just – mitte hüpotenuusist). Ja tüübid, kes lubasid meile haiget teha, kui meie rattad peaksid neile vastu minema. Õnneks väljusid nad rongist enne, kui meie.

Tapal sisseostlesime ja suundusime Lehtse poole, kus oli ühe sõbra isa talukoht. Lõke, telkimine ja imeilus ning soe õhtu… sellele järgnes aga paduvihmane päev. Seitse ja pool tundi paduvihmas Kõrvemaa metsade vahel tõi kontidesse sellise külma, millest sain lahti alles mitme päeva pärast. Kuid see kõik ei vähendanud matka ilu ja võlu. Ja valugi. Näiteks siis, kui mu peenikeste kummidega ratas liiva kinni jäi ja ma aegluubis kukkudes käe valusasti ära lõin.

Matka sihtpunkti – Kaberneeme – jõudsime eduliselt. Küla alguses tervitasid meid kaaslased punase finišilindiga ning küla keskpaigags ootas soojaks köetud saun. Kuigi õhtul jõudsime korraks ka mere ja lõkke äärde, oli selle õhtu hitt justnimelt sauna eesruum. Pisikesse ruumi mahtus meid ikka väga-väga palju…

Ja minu jaoks oli märkimisväärne kojugi jõudmine. Et teised otsustasid veel veidi matkata, mina ei saanud seda töö pärast tea, tuli 22 kilomeetrit Raasikule rongile jõudmiseks üksi läbi vändata. Kuid oh häda! – suutsin sõita valesti ja tegin umbes 10 kilomeetrise ringi. Autoga on see nohu, kuid pärast kahepäevast matkamist ratta seljas… oli vahepeal üsna nutune tunne. Lõppeks oli see muidugi tempel mällu igaveseks: nüüd tean ma täpselt, millist teed pidi Kaberneemest välja sõites kuhu jõuab 🙂 Ja mis kõige olulisem: ma jõudsin rongile!

Ja kuigi kõiki emotsioone ei ole võimalik ja ei saagi siia kirja panna, oli tegu ühe lahedaima jaanipäevaga minu elus. nii tore, et nii vanana saab öelda veel: see oli üks lahedamaid asju minu elus.

Aga nii oli 🙂 Ja järgmisel aastal pole kahtlustki, kellega ja kuidas ma oma jaanipäeva veedan…

udmi

Retkest Tondisaarele

Tänane ilm Tartus oli ülimalt heitlik. Akna taga valitsenud kevadveteidüll mattus hetkega pimedusse ja lumetormi, siis näitas päike imelist loojangut ja tormas jälle… See oli nagu selline kiirretk läbi selja taha jäänud talvest, kuhu mahtus ju palju-palju selliseid hetki.

Näiteks see päev, kui me võtsime ette pojaga retke Tondisaarele. Ajaloo huvides olgu märgitud, et see toimus 3. märtsil. Aga vahepeal lihtsalt ei jõudnud/jaksanud kirjutada.

Õigupoolest olen tahtnud sinna saarele minna juba ammu. Kuid pole kunagi leidnud kaaslasi. Sel korral suutsin poja ära meelitada, lubades tal retke suuskadel läbida. Oli nõus! 🙂 Tütart sellisesse kohta – üle jää matkama meelitada – on lootusetu, sest mingil hämaral põhjusel on tal pisikesest saati hirm jää ees.

Kes ei tea, mis see Tondisaar on, siis olgu tsiteeritud Vikipeediat: “Tondisaar (ka Võnnsaar, Vanasaar, Vennasaar, Mullikasaar, Aanisaar, Järvesaar, Järküla saar, Roosisaar) on saar Võrtsjärve lõunapoolses kolmandikus, umbes 3 kilomeetrit kummastki kaldast, järve põhja-lõunasuunas läbival Tartu ja Viljandi maakonna piiril. Tondisaar on tõenäoliselt viimase jääaja moodustis – aluspõhjaline jäänukvorm, mis on aja jooksul erosioonimõjul väiksemaks kulunud. Saare pindala on alla poole hektari ning see ulatub vaid mõne meetri üle järvepinna. Saarel kasvab üks kuusk, üks seedermänd, kaski, pärnasid, lepavõsa ja kibuvitsapõõsaid, laugeid kaldaid katab ja ümbritseb roostik.”

Eriti meeldib mulle see lause saarel kasvavate puude kohta 🙂 – me puid päris üle ei lugenud, kuid enam-vähem nii see vist oli ka.

Aga päev ise oli imeline! Põrutasime autoga limnoloogiajaama juurde ja kui enne oli pisike kahtlus, et kas saare ikka üles leiame, siis selge ja päikeseline päev olid meie poolt ja saar juba sadamast paistiski. Vaatamata sellele, et mütsi maha unustasin (no ei tulnud selle peale, et ka sisemaistel suurveekogudel võib mereline tuul puhuda), oli päev imeline: sillerdav päike jääl ja avarus… meeletu avarus. Pärast oli lausa tunne, nagu olekski mere ääres käinud.

Tondisaarel kolasime veidi ringi – uurisime sealseid ohtraid kive, mis suvel randumispaika otsijaid varitsevad, ronisime vana majakasõrestiku otsa, imetlesime looduse käte läbi jääst ja lumest valminud imelisi skulptuure ja tegime lõket… Tegime lõket oma jõulukuusega, mis senimaani auto pagasnikus vedeles.

Ma ei ole ausõna mingi veidrik, kuid mul lihtsalt on selline tava juba mitmeid aastaid, et saadame oma kuuse jõulukuusetaevasse lõkkega mõnel matkal. Tänavu läks aga nii, et kolmekuningapäeva paiku kihutasin mägedesse ja tagasi tulles oli auto katki iga kord, kui oleks võimalus olnud lõkkematkale minna… Et kuusele tema üleelamisi kompenseerida, võtsime ta vähemalt saarele kaasa.

Praegu enam ilmselt vähemalt jääretkena Tondisaarele minekut ette võtta ei saa. Aga varsti paadiga või ujudes – miks mitte. Igatahes on see selline jõukohane käik kõigile ning tuleval talvel kavatsen korra sinna vähemalt taas minna. Kasvõi päevasele piknikule.

Ja muide, esimesi tõelisi märke saabuvast kevadest nägime just Tondisaarel. Fakt saarte soojemast kliimast peab paika, ka sisemaal 🙂

Ellujäämisretk

Nonii, tänavune Pitka matk jääb siis juba peaagu ööpäeva kaugusele.

Tänavu kujunes see – või õigupoolest terve pühapäev – tõeliseks ellujäämisretkeks.

Hommikul, seejuures, ei viidanud sellistele raskustele miski. Tuul oli veidi külmem ja tugevam, kui võinuks, kuid seda tuleb ju ikka ette. Ja liikudes on soe – see teadmine on matkaja tavatarkus nr 1 vist. Selle ümber saab ju kõik muu punuda.

Nagu ikka, viidi meid Kaitseliidu autodega Peetrist Jalgsemale. Tänavu hakkas autos vaatamata presentkattele isegi veidi külm, sest nagu pärast avastasin, olin ma sattunud istuma nii, et minu selja taha jäi metallpost. Selline mõnusalt karge, mis hoidis endas ilmselt kogu varasemat pakast.

Jalgsemal oli meeleolu mõnus, isegi meeleolukaid marsse lasti valjuhääldist. Startisime koos sõber Petsiga stiilselt viimastena.

Etteruttavalt olgu öeldud, et viimastena me ei finišeerunud – ilmselt Alpivorm oli nii hea, et oma teekonnal möödusime ikka päris paljudest matkajatest.

Üsna ruttu hakkas aga jama pihta – vastutuul, meeletu libedus, tuisk, mis sundis ka silmi sulgema jne jne. Kuid me ei heitnud meelt! Vähe sellest – poisslaps kadus oma kiire tempoga silmist (vä’ites, et ta ikka tahaks sporti teha, mitte niisama jalutada). Me ise Petsiga mõtlesime kõigi nende sõprade peale, kes on tuntud vingujad ja keda rajal polnud. “Tulgu ja kõndigu siin ja siis mõelgu, kas tahavad veel vinguda mingite mõttetute asjade peale,” oli Petsi kommentaar. Ja siis mõtlesime kõikide asjade peale, mille üle võiks ise vinguda, kuid… need läksid meelest ära 🙂

Igatahes avastasime tänavu selle 20 kilomeetri jooksul endal palju uusi lihaseid, nimetasime need jää- ja lumelihasteks. Täna tuikavad nad kergelt, istudes. Kõndides on kõik ok 🙂

Äge on ka see, et mul on ülitublid lapsed, kes selle retke ilma virisemata läbi tegid. Tüdruklaps jõudis finišisse küll pool tundi meist hiljem, kuid põhiline – ta kõndis selle läbi! Tee peal oli küll mõelnud katkestamisele (paljud tegid seda, ma olin kindel, et tema ka), kuid oli sellest loobunud. “Ma olen kõigile rääkinud, et olen viiking. Mis ma siis neile ütlen, kui ma pooleli jätan?” oli tema sihikindlust saatev mõte 🙂

Kõige järgneva kõrval oli see matk aga käkitegu. Nimelt olid kõik teed umbe tuisanud (ka matka saateautod vajusid kraavi, isiklikult nägin nelja kraavis olnud isendit) ning mina unustanud, et mu armas autoke ei ole tank… 1. käiguga lumest läbi trügides võttis see viimasegi riba põhjakaitsest, lumi tungis ümber mootori, jäätas end salakavalalt ümber generaatorisüsteemi ja lõhkus rihma… ja nii me tee peale jäimegi. Õnneks saabus autoabi juba 40 minutiga ning kuna ma olen viimase kuu aja jooksul nende teenuseid juba kolm korda kasutanud, mäletas juht isegi, kus ma elan ja tõi Tartusse saabudes esimese asjana lapsed ja kotid koju… 🙂

Igatahes – järgmisel aastal olen nõus 10 km pikema matkaga, kui vaid kõigest sellest järgnevast kuidagi saaks hoiduda. Meeleheide oli seal autos nii suur, et isegi nutsin natuke. Aga lapsed olid vaprad. Mitte ühtegi virinat nende suust ei tulnud. Nad on absoluutselt parimad!

Ja kogu see päev näitas, et me vist ikka oleme ellujääjad 🙂