Olemise kergus

Täna puhastasin kaevuserval eile korjatud pohli, käed veel kanadele talviste nõgesevihtade sidumisest kergelt õhetamas. Rohu sees siristasid ritsikad ja pea kohal tiirlesid lennuharjutusi tegevad pääsukesed. Selle suve teisest pesakonnast.

Taevasse hiilivate pilvede kiuste paitas päike soojalt ja äkki tundsin: pagana hea on olemas olla, kui ma saan kõike seda kogeda. Kui mul on selja taga üks tore suvi, millesse mahtus iseolemist, mõnusaid hetki ja imelisi inimesi. Kõik see on veel minus helisemas.

Ja mis kõige parem.

Suvi ei ole ju veel tegelikult läbi.

Kokanduskunstnik

  Aeg-ajalt tekib mul tahtmine köögis katsetada. Täna keetsin kukeseenemoosi. Ehk siis midagi sellist, mida talvel süüakse liharoogade kõrvale nagu pohlamoosigi.

Idee selleks sain juba eelmisel sügisel Setomaal käies. Sel aastal tegin teoks. Sest tegelikult on see lihtne: vaja on 2 sidrunit, 0,5 l suhkrut, 1,5 l kukeseeni.

Valmistamiseks pane värsked kukeseened kuiva potti ning kuumuta neid tulel. Kui seenevesi hakkab eralduma, lisa viilutatud sidrun ning suhkur ja keeda läbi. Pane segu purkidesse ja sule õhukindlalt.

Selle moosi maitse ilmselt klassikalise köögi austajaile ei passi, mulle aga küll. Hakkan nüüd talve ootamaie 🙂

Pilt

Tartu – ilusa voo linn

“…Tartu vaim ongi natukene tohmakas. Kiired mõtted ja säravad metafoorid ei pruugi tartlasel hästi välja tulla, kuid voog, vot see on Tartus ilusam kui mujal Eestis. Ikkagi jõelinn. Inimesed oskavad siin lasta ajal kulgeda, selles aeglaselt triivida.”

Mulle meeldis Daniel Vaariku “Praktikaaruanne”, mille lugemiseks healt endiselt kolleegilt J-lt laenasin. Veelgi enam, ma lähen ja ostan selle nüüd endale ka.

Ma usun, et see on päris äge ülevaade ajakirjanduse kulgemis- ja kujunemisloost. Et mingist ajast alates olen ka ise selles sees, siis on raamatus palju tuttavaid seiku, inimesi ja kuuldud lugusid. (Kõige soojemaks läks süda, kui jõudsin Liia korterini. Selles korteris, kuhu oli vann ehitatud keset elutuba, on mulgi õnnestunud mõned väga mõnusad hetked veeta…)

Mind võlusid aga ka mõnusad ja valusad võrdlused. Absurdsus, nagu see sellele ajale oli omane. Mul endal on õnnestunud suhteliselt ontlikku elu elada, kuigi jaburaid seiku on mulgi. Kuid paljude mu tuttavate elust saaks kirjutada ilmselt mingi taolise raamatu. Või natuke leebema, või natuke hullema.

Raamat pani mõtlema aja kasutamise üle, selle raiskamise üle. Ehk selle üle, millele noorena ju eriti ei mõtle. Ja tegelikult ka kinnitust teadmisele, et vaatamata pöörasusele on pea kõigist selle segase ja heitliku aja noortest sirgunud targad ja omas valdkonnas tublid tegijad. Ilmselt kogu see pöörasus ongi aidanud maailma avalamalt kaeda ja laiendanud ka silmaringi. Pealegi, inimesed, kelles on natuke pöörasust, ongi minu meelest palju võluvamad.

Ja mööda ei saa muidugi ka Tartust – sellest parimast linnast, kuhu elu on mind toonud. Sellest linnast, kus saab rahulikult ja rõõmsalt kulgeda. Mööda ilusat voogu… 🙂

Glamuur on oskus ilusaid hetki näha

Pisikese hilinemisega lugesin Arterist intervjuud Merle Palmistega. Ja ta ütleb seal seda, mida ma olen ammu mõelnud:

“Ega glamuur ei ole ainult väline sära ja hiilgus, see on see, kui oskad ilusaid hetki näha, väärtustada, neid nautida. etki, mis on argipäevast kõrgemal. Lähed metsa, leiad need kukeseened, oled õnnelik, sead need juustessem teed pilti – saad aru, et see on puhtaim glamuur, see on ökoglamuur!”

Zen-olemise retsept

Kuidas saavutada zen olemist?

Võtta kolm päeva Viru folki, segada mereõhu, tuule, päikese ja sortsukese langevate tähtedega, hoida veidi heade inimeste keskel. Seejärel lisada veidi punaseid sõstraid ja panna heintele paariks ööks laagerduma. Lõpuks garneerida kukeseente ja pohladega ning serveerida ritsikalaulu saatel.

Manustada väikeste lusikatäite kaupa läbi aasta.

Kas sisalikul on valus?

“Kas sisalikul on valus, kui tal saba tagant ära kukub?” küsis vennatütar mult täna metsast.

Kas on? Ma ei tea. Natuke ikka.

Pigem ma pakun, et sisalik satub meeleheitele, sest mõtleb: “Jälle mingi tüübi pärast kadus mu hoole ja armastusega kasvatatud saba!”

Selle jutu peale jäi sellel sisalikul saba alles. Loodetavasti ka paljudel teistel.