Tõeline armastus? Või mitte?

Täna sattus näppu lõiguke Margerey Williamsi lastejutustusest „Sametjänes“, mis puudutas mind väga.

„Mida tähendab olla tõeline?“  küsib jänes ühel päeval. „Kas see tähendab, et sinu sees on mingid surisevad vidinad või et sul on küljes käepide?“ „Küsimus pole selles,, kuidas sind tehtud on“, vastab vana hobune. „See lihtsalt juhtub. Kui laps sind kaua, kaua armastab – ma ei mõtle ainult seda, et ta sinuga mängib, vaid kohe päriselt armastab – siis sa saadki tõeliseks. See ei käi kähku. Tavaliselt võtab see palju aega. Ja selleks ajaks kui sa tõeliseks saad, on su karvad ära armastatud, silmad välja kukkunud, liikmed pehmed ja üldse oled sa väga närune. Aga sellest pole lugu, sest tõelisena ei saa sa olla kole – välja arvatud mõne inimese silmis, kes sellest lihtsalt aru ei saa.“

 Kas armastus on tõeliselt olemas? Kas kedagi saab tõeliselt armastada? Kas meid on tõeliseks armastatud? Kas meie oleme kedagi tõeliseks armastanud?

Nii palju keerulisi küsimusi.

Ma arvan, et ma olen seda tõelist tundud.

Täna sain kinnituse, et selle puudutus on minu sees endiselt olemas.

Päriselt on hea olemas olla.

Tähtis on elada

 

“Naised on natuke teisiti. Nad teavad ühte tähtsat asja: et pühakirju pole eriti mõtet lugeda. Mis neist ikka lugeda, see on ju niigi teada. Sest tähtis pole teada, kuidas see täpselt kirjas on, tähtis on elada. See, kuidas elada, pole kunagi täpselt kirjas.”

Ehk – umbes selline mõte painab mind viimased ajad. Ülaloleva on sõnastanud Tõnu Õnnepalu.

Me oleme ju loodud elamise jaoks. Miks seda elamist siis ikka ja aina edasi lükata?

Südant tasub usaldada

Silmi ei maksa alati uskuda. Vaatama peab südamega. Ja südant usaldama. Ja kuulama.

Ise võid ju tark olla, kuid süda on targem.

See lihtne tarkus aitab ellu jääda.

Kuulamisoskus ka. Sest isegi vaikus võib rääkida.

Kõik saab alguse südame sõnade varjatud pesas…

Sõnadel on südames pesa, vaikne
ja varjatud eluase:
seal lebavad mõtete munad,
mis hauduvad vihas ja tujukuses,
tarkuses ja armastuses –
ja päevavalgust näevad.
Algul tibatillukesed, süütud, hallid,

kuid pisuthaaval kosuvad.

Mõnest mõttes kasvab vihalind,
kuid tarkuselinde sünnib harva
ja neid on vähe,
nad on õrnad,
neid on raske toita.

Lind, kes lennanud välja,
tuleb harva tagasi pessa.
Sõnalinnu iseloom määrab nende tee
ja töö ja saatuse.

Ja milline mõistatus:
ühest ja samast pesast koorub
halbu ja häid linde.
Ning tagajärg:
inimkonna olukord kujuneb
mõttelindude järgi.

Aga kõik saab alguse südame sõnade varjatud pesas.

/Teedy Tüür/

Tartu – ilusa voo linn

“…Tartu vaim ongi natukene tohmakas. Kiired mõtted ja säravad metafoorid ei pruugi tartlasel hästi välja tulla, kuid voog, vot see on Tartus ilusam kui mujal Eestis. Ikkagi jõelinn. Inimesed oskavad siin lasta ajal kulgeda, selles aeglaselt triivida.”

Mulle meeldis Daniel Vaariku “Praktikaaruanne”, mille lugemiseks healt endiselt kolleegilt J-lt laenasin. Veelgi enam, ma lähen ja ostan selle nüüd endale ka.

Ma usun, et see on päris äge ülevaade ajakirjanduse kulgemis- ja kujunemisloost. Et mingist ajast alates olen ka ise selles sees, siis on raamatus palju tuttavaid seiku, inimesi ja kuuldud lugusid. (Kõige soojemaks läks süda, kui jõudsin Liia korterini. Selles korteris, kuhu oli vann ehitatud keset elutuba, on mulgi õnnestunud mõned väga mõnusad hetked veeta…)

Mind võlusid aga ka mõnusad ja valusad võrdlused. Absurdsus, nagu see sellele ajale oli omane. Mul endal on õnnestunud suhteliselt ontlikku elu elada, kuigi jaburaid seiku on mulgi. Kuid paljude mu tuttavate elust saaks kirjutada ilmselt mingi taolise raamatu. Või natuke leebema, või natuke hullema.

Raamat pani mõtlema aja kasutamise üle, selle raiskamise üle. Ehk selle üle, millele noorena ju eriti ei mõtle. Ja tegelikult ka kinnitust teadmisele, et vaatamata pöörasusele on pea kõigist selle segase ja heitliku aja noortest sirgunud targad ja omas valdkonnas tublid tegijad. Ilmselt kogu see pöörasus ongi aidanud maailma avalamalt kaeda ja laiendanud ka silmaringi. Pealegi, inimesed, kelles on natuke pöörasust, ongi minu meelest palju võluvamad.

Ja mööda ei saa muidugi ka Tartust – sellest parimast linnast, kuhu elu on mind toonud. Sellest linnast, kus saab rahulikult ja rõõmsalt kulgeda. Mööda ilusat voogu… 🙂

Glamuur on oskus ilusaid hetki näha

Pisikese hilinemisega lugesin Arterist intervjuud Merle Palmistega. Ja ta ütleb seal seda, mida ma olen ammu mõelnud:

“Ega glamuur ei ole ainult väline sära ja hiilgus, see on see, kui oskad ilusaid hetki näha, väärtustada, neid nautida. etki, mis on argipäevast kõrgemal. Lähed metsa, leiad need kukeseened, oled õnnelik, sead need juustessem teed pilti – saad aru, et see on puhtaim glamuur, see on ökoglamuur!”

Zen-olemise retsept

Kuidas saavutada zen olemist?

Võtta kolm päeva Viru folki, segada mereõhu, tuule, päikese ja sortsukese langevate tähtedega, hoida veidi heade inimeste keskel. Seejärel lisada veidi punaseid sõstraid ja panna heintele paariks ööks laagerduma. Lõpuks garneerida kukeseente ja pohladega ning serveerida ritsikalaulu saatel.

Manustada väikeste lusikatäite kaupa läbi aasta.

Suhete kõvaketta piiratusest

Üleeile käisin Türisalus aas-karukelli kaemas. Olen neid ammu tahtnud näha, sel korral sattusin sinna tänu ühe toreda inimese vihjele. Lisaks karukelladele nautisime loojangut ja värve ja imelist kevadõhtut.

Seesama tore inimene ütles sel õhtul ka targa mõtte, mida peas edasi-tagasi veeretasin ja täitsa targaks tunnistasin. Täna, kui ühe inimese pärast paar pisarat poetasin, tuli see mulle taas meelde.

Nimelt, et – suhete kõvaketas on piiratud mahuga. Ja seepärast on oluline oma suhteid hoida ja suhelda nende inimestega, kes seda tõesti tahavad ja teisi austavad. Sest samal ajal, kui mõni suhe paneb piinlema, teeb õnnetuks, paneb nutma, on kuskil toredad inimesed järjekorras… kellega suhtlemine oleks rõõm ja päikesepaiste.

Panen selle enda jaoks siia kirja. Et järgmine kord, kui pisarat poetan, siis tulen ja loen. Endale lohutuseks ja meeldetuletuseks.

Paradigmade püsivus ja muutumine

Möödunud kolmapäeval koos naabrinaise ja vana klassiõega linnast koju jalutades saime osa päris Tartu kevadööst.

Keset tänavat oli end jämmima seadnud Tartu vennakestest muusikud ning nende esinemine lausa kiskus endaga kaasa. Ja mitte ainult meid, vaid meist ka oluliselt nooremaid, kes kõik andunult laulsid kaasa mitmete teiste lugude kõrval ka ühte popurriid, mida me kõik oma lapsepõlvest teame. Teate küll, see, millesse on kokku köidetud “Vana jõgi“, “Mina olen mees, kes on Kolumatsist tulnud...”, “Liisa, päikseline naine” jne jne.

“See on nüüd küll paradigma nihe: meist palju nooremad oskavad täpselt samu asju. Kuidas nad seda teevad,” imestas naabrinaine armsalt ja siiralt.

Aga – tegelikult ongi eluga nii, et kuigi paljud asjad siin ilmas muutuvad, on ka palju püsivat. Näiteks naljad, mis meil omal ajal koolis tehti, on koju jõudnud ka meie laste kaudu. “Ütle redel...” ajas mind ikka ühel päeval kõvasti naerma.

Ja ma pean ütlema, et mulle meeldivad need püsivad asjad.

Põhiline on, et osata kõigest jäävast välja noppida särtsakus ja tarkus ning tarbetus jätta minevikku.

Ehk nagu ütleb ka Eckhart Tolle, kelle lugemiseni ma viimasel üliraskel kahel nädalal taas jõudsin: “Enamik inimesi veedab kogu elu oma mõtete piiratuse kammitsais. Nad ei liigu kunagi kaugemale kitsast, mõistuse kujundatud, isiksustatud enesetajust, mille tingib minevik.”

Soovin, et meil oleks julgust minevikupaineist vabaneda, austada ja mõista neid, kes on seda suutnud. Ainult läbi selle jõuab meieni silmi särama panevat avarust.

Ja armastustki.

P.S. Mulle tegelikult üldse ei meeldi sõna “paradigma”. Aga kuna see jutt sai sama segane nagu see mõistegi, siis passis see pealkirja hästi.

Hea une jaoks pole kunagi midagi liiga palju ehk puhas reklaam

Esimene pääsuke on lennanud.

Ehk siis – kui möödunud kevadel sain ettepaneku nii toredalt unearstilt kui kirjastuselt ettepaneku lüüa kaasa ühe raamatukese kirjutamisel, ei mõelnud ma kaua, sest eesolev tõotas toredat kogemust.

Ja nii me suvel istusime puhkuse ajal mõned korrad ühes Veeriku aias ja tegime märkmeid ja kirjutasime ja arutasime… ja leidsime, et hea une jaoks pole kunagi miskit liiga palju. Ehk siis üks kodumaiste autorite raamat võiks selles vallas ka olemas olla. Ja nüüd ta siis ongi 🙂

Hetkeseisuga pole ma seda teost veel ise käes hoidnud, kuid soovitada julgen ikka.

Sest kui inimene tunneb oma und, on tal võimalus olla õnnelikum, puhanum, rõõmsam ja energilisem.