Nonii, tänavune Pitka matk jääb siis juba peaagu ööpäeva kaugusele.
Tänavu kujunes see – või õigupoolest terve pühapäev – tõeliseks ellujäämisretkeks.
Hommikul, seejuures, ei viidanud sellistele raskustele miski. Tuul oli veidi külmem ja tugevam, kui võinuks, kuid seda tuleb ju ikka ette. Ja liikudes on soe – see teadmine on matkaja tavatarkus nr 1 vist. Selle ümber saab ju kõik muu punuda.
Nagu ikka, viidi meid Kaitseliidu autodega Peetrist Jalgsemale. Tänavu hakkas autos vaatamata presentkattele isegi veidi külm, sest nagu pärast avastasin, olin ma sattunud istuma nii, et minu selja taha jäi metallpost. Selline mõnusalt karge, mis hoidis endas ilmselt kogu varasemat pakast.
Jalgsemal oli meeleolu mõnus, isegi meeleolukaid marsse lasti valjuhääldist. Startisime koos sõber Petsiga stiilselt viimastena.
Etteruttavalt olgu öeldud, et viimastena me ei finišeerunud – ilmselt Alpivorm oli nii hea, et oma teekonnal möödusime ikka päris paljudest matkajatest.
Üsna ruttu hakkas aga jama pihta – vastutuul, meeletu libedus, tuisk, mis sundis ka silmi sulgema jne jne. Kuid me ei heitnud meelt! Vähe sellest – poisslaps kadus oma kiire tempoga silmist (vä’ites, et ta ikka tahaks sporti teha, mitte niisama jalutada). Me ise Petsiga mõtlesime kõigi nende sõprade peale, kes on tuntud vingujad ja keda rajal polnud. “Tulgu ja kõndigu siin ja siis mõelgu, kas tahavad veel vinguda mingite mõttetute asjade peale,” oli Petsi kommentaar. Ja siis mõtlesime kõikide asjade peale, mille üle võiks ise vinguda, kuid… need läksid meelest ära 🙂
Igatahes avastasime tänavu selle 20 kilomeetri jooksul endal palju uusi lihaseid, nimetasime need jää- ja lumelihasteks. Täna tuikavad nad kergelt, istudes. Kõndides on kõik ok 🙂
Äge on ka see, et mul on ülitublid lapsed, kes selle retke ilma virisemata läbi tegid. Tüdruklaps jõudis finišisse küll pool tundi meist hiljem, kuid põhiline – ta kõndis selle läbi! Tee peal oli küll mõelnud katkestamisele (paljud tegid seda, ma olin kindel, et tema ka), kuid oli sellest loobunud. “Ma olen kõigile rääkinud, et olen viiking. Mis ma siis neile ütlen, kui ma pooleli jätan?” oli tema sihikindlust saatev mõte 🙂
Kõige järgneva kõrval oli see matk aga käkitegu. Nimelt olid kõik teed umbe tuisanud (ka matka saateautod vajusid kraavi, isiklikult nägin nelja kraavis olnud isendit) ning mina unustanud, et mu armas autoke ei ole tank… 1. käiguga lumest läbi trügides võttis see viimasegi riba põhjakaitsest, lumi tungis ümber mootori, jäätas end salakavalalt ümber generaatorisüsteemi ja lõhkus rihma… ja nii me tee peale jäimegi. Õnneks saabus autoabi juba 40 minutiga ning kuna ma olen viimase kuu aja jooksul nende teenuseid juba kolm korda kasutanud, mäletas juht isegi, kus ma elan ja tõi Tartusse saabudes esimese asjana lapsed ja kotid koju… 🙂
Igatahes – järgmisel aastal olen nõus 10 km pikema matkaga, kui vaid kõigest sellest järgnevast kuidagi saaks hoiduda. Meeleheide oli seal autos nii suur, et isegi nutsin natuke. Aga lapsed olid vaprad. Mitte ühtegi virinat nende suust ei tulnud. Nad on absoluutselt parimad!
Ja kogu see päev näitas, et me vist ikka oleme ellujääjad 🙂
Silja muidumõtted 