Päikeseloojangupiknikuhooaeg – avatud

Jah, seda esimest sõna pealkirjas tulebki lugeda niiviisi ühe hingetõmbega.

Sel nädalal on mul nimelt talvepuhkus. Ilma talveta. Aga kuna talv kuulub talvepuhkusega kokku nagu Picasso nimi toob alati meelde kubismi, siis alustasin eile vähemalt oma talvist päikeseloojangupiknikuhooaega. Ehk vaatasin, kui päike oli piisaval kõrgusel, haarasin kaenlasse oma teetermose ja mati ja sõitsin Käreverre.

No ja vaadake ise. Tasus sõitmist.

Mul on hea meel, et raputasin endast maha laiskuse mitte minna, sest päikest ei kohta ju iga päev. Täna on ta näiteks parematel maadel.

Aga muidu oli seda puhkust pea klaarimiseks väga vaja. Päris ilma tööta ma pole seni saanud, sest mõned mõnusad asjad nõudsid lõpetamist. Kuid üldiselt plaanin kodus lohisema jäänud tööde lõpetamise kõrval lesida teki all soojas ja lugeda ja lugeda ja olla… pärast on kindlasti parem.

Suvemeenutus nr 6 – õnn tuleb teel olles

Suveõhtud teevad juba ainuüksi oma olemusega õnnelikuks.

Viimane suvi oli paraku enamalt jaolt päris kiire ja suves olemist jäi väheks. Kuid kohandasin end olukorraga ja polnud sugugi harv, kui peatasin kuhugi teel olles auto või ratta, et hetkest osa saada. 

Muidugi on selliste hetkedega nii, et kui olen koos inimestega, kes jagavad mu meeleolu, on õnnetunne poole võrra suurem. Möödunud suvesse jäi paar ilusat hetke, kui need inimesed saabusid juhuslikult. Lihtsalt tulid ja olid äkki kohal. Ja kadusid sama kiirelt jättes maha tunde, nagu oleks pehmelt liblikatiivalt pai saanud.

Kuid ka üksi kuhugile teel olles oli hea vajutada pidurit ja istuda kraaviservale. Imetleda looduse võimsaid pintslilööke ja mahedat värvigammat. Tunda, kuidas kastepiiskade jahedus varvastesse poeb. Kuulata linde ja nuusutada lõhnu. Tajuda, et igal põllul ja hetkel on oma lõhn.

Vaade Purdi põldudele

Mõlgutasin neid mõtteid, kui täna õhtupimeduses Setomaalt saabusin. Sügisööd värve väga ei pilla.

Kodus jõudsid minuni read: “Õnn on tee, mida mööda me liigume. Sihtpunktist olulisemad on teekond, maastik ja reisiseltskond. Õnn tuleb leida teel olles, mitte kannatamatult kilomeetreid lugedes.” /Manfred Kets de Vries /

Teekond kestab…

Sügisesoojus

Mõtlesin, et kui jagub sügisepäeva soojust ja värve, ei ole vaja suvemeenutustes mõnuleda. Vaid olla päriselt hetkes nüüd ja praegu.

Sel nädalavahetusel ma seda olin. Jagus värve, õhku, tantsu ja rõõmu.

Oli päris olemine.

Võrumaa

Kevadetähised

Pärast nädalavahetust on nii kiire olnud, et pole saanud mahti siia tähtsaid tähiseidki üles tähendada. Või noh, nii kiire pole. Aga nendel üksikutel mittekiiretel hetkedel olen lihtsalt midagi mõistlikumat teinud. Äkki saab must veel mõistlik inimene?

Aga seekordsed tähised siis:

* Maal õu rehaga üle käidud ja veidi lõkkepuditossugi tehtud. Sügisastrivarred andsid, tõsi, päris suure ja palava lõkke üles.

* Vanad vaarikavarred välja nokitud ja käevarred vaarikatest kriibitud.

* Esimene grill – tehtud.

* Esimene kohvi koduõuekännul, päikeses – tehtud.

* Oma isiklik minimaantesõidurattahooaeg – avatud. Vanasõna “suur tükk ajab suu lõhki” sel korral päris paika ei pidanud ehk üle aasta tuhisesin ühe jutiga 27 kilomeetrit. Või noh… kui sa oled kuskile juba sattunud, pole muud varianti, kui sealt tagasi ka vändata. Ja umbes 7 km enne lõppu mõtlesin, et annan otsad. Aga näe – ellu jäin! Kuid pisike mure on kuu aja pärast toimuva rattaralli pärast ikka, osalen sellel esimest korda…

* Ja mis kõige ägedam – ahvatlus keraamikat proovida tasus järele andmist. Kaks esimest, maailma kõige ilusamat kaussi, muidugi, sülitas kõrgkuumusahi välja tervena. Täna tegin neile kaks kruusi sõpradeks. Loodame, et ka neil läheb hästi.

* Töömuresid oli ka, kuid need ei saa ilmselt kunagi otsa. Sellepärast ongi vaja kõike seda, mis ettepoole kirja sai.

Ja esimese nartsissi leidsin täna teel koju ka. Vaksali tänavalt.

 

 

Töötav telepaatia

Nüüd on suisa nagu postitustesadu, kuid teine mõte vajab ka kirjapanekut.

Nimelt olen siin viimastel päevadel tundnud, et alati on tore, kui su ümber on head inimesed, kuid mingites olulistes asjades oled ikkagi justkui üksi. Just nendel hetkedel, kui kedagi oleks väga-väga vaja enda kõrvale, kedagi, kelle sülle panna pea. Ja kes lihtsalt teeks pai, kui kurvad mõtted tungivad pähe. Ikka ise tuleb olla vapper ja hakkama saada.

Aga. Täna on olnud täielik telepaatiapäev. Päeval helistas üks vana sõber, kellega pole mitu aega rääkinud. Ja tuletas meelde, et on minu jaoks olemas. Ja õhtul ühendus teine.

Küllap ongi nii, et “päris-minu-inimestega” toimub omamoodi telepaatia. Eks ma ise ka teinekord tunnen, et pean just nüüd helistama. Ja iga kord on seda kõnet ka vaja olnud.

Ma armastan seda telepaatiat 🙂

 

 

Mets võtab ja mets annab

Viimased päevad on minu jaoks olnud hästi kurvad. Mõnikord lihtsalt elu suudab sind ehmatada nii, et selle ehmatusega kohanemiseks läheb tükk aega. Õigupoolest kohanemiseks sellega, et mõned asjad siin elus mööduvadki lõplikult…

Täna, kui mul tuli peale jälle nutt, sain aru, et ma ei saa endale seda enam lihtsalt lubada. See on kohutavalt väsitav tegevus… Ja nii keerasin autorattad oma sinilillemetsa poole. Täpselt niisamuti nagu ma olin – kõrgete kontsade ja seelikuga.

Mõned metsast mööda tuhisenud rattamehed vaatasid mind küll imelikult, kuid mis siis – ega nad ise ka päris “normaalsed” pole.

Igatahes oli metsaskäik lõõgastav. Linnud, lilled, päike… suvi pole enam kaugel, ma ütlen 🙂 Ja kevad on parim ravim, mida arst oma haigele kirjutada saab.

Ja mis oli kõige ägedam, et hetkel, kui hakkasin metsast välja tulema, leidsin sambla seest päikeseprillid. Kui palju prille olen ma oma elus metsa ja merele ja mägedesse kaotanud… Peab paika vanade inimeste tarkus, et mets annab ja mets võtab. Ja vastupidi. Eestlased on ju läbi aegade metsainimesed olnud, küllap nad teavad.

Kuidas kirikutäit inimesi ninapidi veeti

Pean ikka siia ka ajaloo huvides kirja panema eile kogetud-nähtud-kuuldud aprillinalja, mis on üks paremaid, mida ma oma elus olen kohanud.

Nimelt käisin eile Tartus Peetri kirikus heategevuskontserdil – kirik oli paksult inimesi täis.
Koguduse õpetaja Ants Tooming pidas avakõne ja lõpetas selle sõnadega: „Kui teil on ebamugav istuda, ei näe hästi üle teiste peade või on külm, siis võtke pingi alt padjad ja kasutage neid.”

Kõik hakkasid sebima – ma pakun, et inimesi oli seal ikka 600 – 700 – mina jõudsin pikajuhtmelisena mõelda vaid, et: “Oo, kui tore, nagu
välismaal!”
Ja siis õpetaja kostis: „Aprill!“

 

Kevade mängud

On ikka imeline küll, kui meri justkui omast käest võtta. Või kuidas teisiti siis kutsuda seda suurt vett, mis taas Emajõe luha vallutanud on. Päikeseloojang mere omale küll alla ei jää 🙂

Retkest Tondisaarele

Tänane ilm Tartus oli ülimalt heitlik. Akna taga valitsenud kevadveteidüll mattus hetkega pimedusse ja lumetormi, siis näitas päike imelist loojangut ja tormas jälle… See oli nagu selline kiirretk läbi selja taha jäänud talvest, kuhu mahtus ju palju-palju selliseid hetki.

Näiteks see päev, kui me võtsime ette pojaga retke Tondisaarele. Ajaloo huvides olgu märgitud, et see toimus 3. märtsil. Aga vahepeal lihtsalt ei jõudnud/jaksanud kirjutada.

Õigupoolest olen tahtnud sinna saarele minna juba ammu. Kuid pole kunagi leidnud kaaslasi. Sel korral suutsin poja ära meelitada, lubades tal retke suuskadel läbida. Oli nõus! 🙂 Tütart sellisesse kohta – üle jää matkama meelitada – on lootusetu, sest mingil hämaral põhjusel on tal pisikesest saati hirm jää ees.

Kes ei tea, mis see Tondisaar on, siis olgu tsiteeritud Vikipeediat: Tondisaar (ka Võnnsaar, Vanasaar, Vennasaar, Mullikasaar, Aanisaar, Järvesaar, Järküla saar, Roosisaar) on saar Võrtsjärve lõunapoolses kolmandikus, umbes 3 kilomeetrit kummastki kaldast, järve põhja-lõunasuunas läbival Tartu ja Viljandi maakonna piiril. Tondisaar on tõenäoliselt viimase jääaja moodustis – aluspõhjaline jäänukvorm, mis on aja jooksul erosioonimõjul väiksemaks kulunud. Saare pindala on alla poole hektari ning see ulatub vaid mõne meetri üle järvepinna. Saarel kasvab üks kuusk, üks seedermänd, kaski, pärnasid, lepavõsa ja kibuvitsapõõsaid, laugeid kaldaid katab ja ümbritseb roostik.”

Eriti meeldib mulle see lause saarel kasvavate puude kohta 🙂 – me puid päris üle ei lugenud, kuid enam-vähem nii see vist oli ka.

Aga päev ise oli imeline! Põrutasime autoga limnoloogiajaama juurde ja kui enne oli pisike kahtlus, et kas saare ikka üles leiame, siis selge ja päikeseline päev olid meie poolt ja saar juba sadamast paistiski. Vaatamata sellele, et mütsi maha unustasin (no ei tulnud selle peale, et ka sisemaistel suurveekogudel võib mereline tuul puhuda), oli päev imeline: sillerdav päike jääl ja avarus… meeletu avarus. Pärast oli lausa tunne, nagu olekski mere ääres käinud.

Tondisaarel kolasime veidi ringi – uurisime sealseid ohtraid kive, mis suvel randumispaika otsijaid varitsevad, ronisime vana majakasõrestiku otsa, imetlesime looduse käte läbi jääst ja lumest valminud imelisi skulptuure ja tegime lõket… Tegime lõket oma jõulukuusega, mis senimaani auto pagasnikus vedeles.

Ma ei ole ausõna mingi veidrik, kuid mul lihtsalt on selline tava juba mitmeid aastaid, et saadame oma kuuse jõulukuusetaevasse lõkkega mõnel matkal. Tänavu läks aga nii, et kolmekuningapäeva paiku kihutasin mägedesse ja tagasi tulles oli auto katki iga kord, kui oleks võimalus olnud lõkkematkale minna… Et kuusele tema üleelamisi kompenseerida, võtsime ta vähemalt saarele kaasa.

Praegu enam ilmselt vähemalt jääretkena Tondisaarele minekut ette võtta ei saa. Aga varsti paadiga või ujudes – miks mitte. Igatahes on see selline jõukohane käik kõigile ning tuleval talvel kavatsen korra sinna vähemalt taas minna. Kasvõi päevasele piknikule.

Ja muide, esimesi tõelisi märke saabuvast kevadest nägime just Tondisaarel. Fakt saarte soojemast kliimast peab paika, ka sisemaal 🙂

Muinasjutuline nädalavahetus

Sellel nädalavahetusel võtsin kindlaks nõuks tööst puhata. Maale sõites jätsin ka arvuti maha, sest muidu tekib ikka kiusatus midagi lugeda või vaadata või veel hullem – kirjutada.

Ja see oli üks parimaid mõtteid viimasel ajal, sest laupäev oli nii imeline päev, millist pole siinkandist ikka tükk aega nähtud… Kogu see härmatis ja sinise taeva ilu ja päike ja lumesära ja… Lisaks sellele, et ise ringi jalutasin, vedasin ka lapsed metsa, kust koduse oja äärest leidsime tõelise muinasjutumaa. Jälgede uurimine oli juba selline klassikaline talvetegevus.

Ja kõigele krooniks käisin kaks korda saunas. Hetke vastu, kui oled lavalt aurava nahaga astunud keset hange tähistaeva alla, ei saa peaaegu miski…

Sellised muinasjutud mulle meeldivad.

Previous Older Entries