Tänane ilm Tartus oli ülimalt heitlik. Akna taga valitsenud kevadveteidüll mattus hetkega pimedusse ja lumetormi, siis näitas päike imelist loojangut ja tormas jälle… See oli nagu selline kiirretk läbi selja taha jäänud talvest, kuhu mahtus ju palju-palju selliseid hetki.
Näiteks see päev, kui me võtsime ette pojaga retke Tondisaarele. Ajaloo huvides olgu märgitud, et see toimus 3. märtsil. Aga vahepeal lihtsalt ei jõudnud/jaksanud kirjutada.
Õigupoolest olen tahtnud sinna saarele minna juba ammu. Kuid pole kunagi leidnud kaaslasi. Sel korral suutsin poja ära meelitada, lubades tal retke suuskadel läbida. Oli nõus! 🙂 Tütart sellisesse kohta – üle jää matkama meelitada – on lootusetu, sest mingil hämaral põhjusel on tal pisikesest saati hirm jää ees.
Kes ei tea, mis see Tondisaar on, siis olgu tsiteeritud Vikipeediat: “Tondisaar (ka Võnnsaar, Vanasaar, Vennasaar, Mullikasaar, Aanisaar, Järvesaar, Järküla saar, Roosisaar) on saar Võrtsjärve lõunapoolses kolmandikus, umbes 3 kilomeetrit kummastki kaldast, järve põhja-lõunasuunas läbival Tartu ja Viljandi maakonna piiril. Tondisaar on tõenäoliselt viimase jääaja moodustis – aluspõhjaline jäänukvorm, mis on aja jooksul erosioonimõjul väiksemaks kulunud. Saare pindala on alla poole hektari ning see ulatub vaid mõne meetri üle järvepinna. Saarel kasvab üks kuusk, üks seedermänd, kaski, pärnasid, lepavõsa ja kibuvitsapõõsaid, laugeid kaldaid katab ja ümbritseb roostik.”
Eriti meeldib mulle see lause saarel kasvavate puude kohta 🙂 – me puid päris üle ei lugenud, kuid enam-vähem nii see vist oli ka.
Aga päev ise oli imeline! Põrutasime autoga limnoloogiajaama juurde ja kui enne oli pisike kahtlus, et kas saare ikka üles leiame, siis selge ja päikeseline päev olid meie poolt ja saar juba sadamast paistiski. Vaatamata sellele, et mütsi maha unustasin (no ei tulnud selle peale, et ka sisemaistel suurveekogudel võib mereline tuul puhuda), oli päev imeline: sillerdav päike jääl ja avarus… meeletu avarus. Pärast oli lausa tunne, nagu olekski mere ääres käinud.
Tondisaarel kolasime veidi ringi – uurisime sealseid ohtraid kive, mis suvel randumispaika otsijaid varitsevad, ronisime vana majakasõrestiku otsa, imetlesime looduse käte läbi jääst ja lumest valminud imelisi skulptuure ja tegime lõket… Tegime lõket oma jõulukuusega, mis senimaani auto pagasnikus vedeles.
Ma ei ole ausõna mingi veidrik, kuid mul lihtsalt on selline tava juba mitmeid aastaid, et saadame oma kuuse jõulukuusetaevasse lõkkega mõnel matkal. Tänavu läks aga nii, et kolmekuningapäeva paiku kihutasin mägedesse ja tagasi tulles oli auto katki iga kord, kui oleks võimalus olnud lõkkematkale minna… Et kuusele tema üleelamisi kompenseerida, võtsime ta vähemalt saarele kaasa.
Praegu enam ilmselt vähemalt jääretkena Tondisaarele minekut ette võtta ei saa. Aga varsti paadiga või ujudes – miks mitte. Igatahes on see selline jõukohane käik kõigile ning tuleval talvel kavatsen korra sinna vähemalt taas minna. Kasvõi päevasele piknikule.
Ja muide, esimesi tõelisi märke saabuvast kevadest nägime just Tondisaarel. Fakt saarte soojemast kliimast peab paika, ka sisemaal 🙂
Silja muidumõtted 