“…Tartu vaim ongi natukene tohmakas. Kiired mõtted ja säravad metafoorid ei pruugi tartlasel hästi välja tulla, kuid voog, vot see on Tartus ilusam kui mujal Eestis. Ikkagi jõelinn. Inimesed oskavad siin lasta ajal kulgeda, selles aeglaselt triivida.”
Mulle meeldis Daniel Vaariku “Praktikaaruanne”, mille lugemiseks healt endiselt kolleegilt J-lt laenasin. Veelgi enam, ma lähen ja ostan selle nüüd endale ka.
Ma usun, et see on päris äge ülevaade ajakirjanduse kulgemis- ja kujunemisloost. Et mingist ajast alates olen ka ise selles sees, siis on raamatus palju tuttavaid seiku, inimesi ja kuuldud lugusid. (Kõige soojemaks läks süda, kui jõudsin Liia korterini. Selles korteris, kuhu oli vann ehitatud keset elutuba, on mulgi õnnestunud mõned väga mõnusad hetked veeta…)
Mind võlusid aga ka mõnusad ja valusad võrdlused. Absurdsus, nagu see sellele ajale oli omane. Mul endal on õnnestunud suhteliselt ontlikku elu elada, kuigi jaburaid seiku on mulgi. Kuid paljude mu tuttavate elust saaks kirjutada ilmselt mingi taolise raamatu. Või natuke leebema, või natuke hullema.
Raamat pani mõtlema aja kasutamise üle, selle raiskamise üle. Ehk selle üle, millele noorena ju eriti ei mõtle. Ja tegelikult ka kinnitust teadmisele, et vaatamata pöörasusele on pea kõigist selle segase ja heitliku aja noortest sirgunud targad ja omas valdkonnas tublid tegijad. Ilmselt kogu see pöörasus ongi aidanud maailma avalamalt kaeda ja laiendanud ka silmaringi. Pealegi, inimesed, kelles on natuke pöörasust, ongi minu meelest palju võluvamad.
Ja mööda ei saa muidugi ka Tartust – sellest parimast linnast, kuhu elu on mind toonud. Sellest linnast, kus saab rahulikult ja rõõmsalt kulgeda. Mööda ilusat voogu… 🙂
Silja muidumõtted 