Juba mitu aastat olen ma kuulnud, et Tartus on ettevõtlusnädal ja et selle ajal toimub palju põnevaid kursuseid. Kuid alati olen registreerimise lootusetult maha maganud.
Sel aastal sain imekombel registreerimisele pihta ning kuigi olin poole nädalast ära, sain osa neljast imelisest kursusest. Ma olen loengutel ja koolitustel osalemise osas suur skeptik, kuid sel korral ei pidanud ma kahetsema välja valitud nelja kursuse ühtegi sekundit. Igav ei olnud hetkekski.
Merike Küti loeng enesehinnangust ja enesekehtestamisest peaks olema kohustuslik suurele osale inimestest. Igatahes otsustasin ma ära otsustada, mida ma tahan ja nii ka käituma hakata. Sest kõik saab ju alguse minust enesest. Ja ennast peab eelkõige armastama.
Kui pühendumise ja kohalolekuga mul probleeme pole, siis mõned küljed, mis ma ise tunnen, et lonkavad, nõuavad harjutamist, tegelemist, tegelemist, harjutamist. Ma tean, et teoorias olen ma tugevam, kuid ma otsustasin, et nüüd pean ka praktikuks saama. Sest minu elu on minu oma. Ja mulle kallis.
Ja tõsi – ma juba mõne segase asja lahtiharutamist alustasin. Ja see tunne, kui sellega hakkama saad, on ütlemata hea.
Piret Einpaul rääkis edukate ajakasutajate avalikust saladusest. Minu jaoks oli see kindlasti seotud ka eelmise loenguga, sest midagi pole teha – ka ajakasutuses olen ma ju ise oma õnne sepp. Et edukas olla, pean otsustama, mis on olulisem, mis vähem ja nii ka käituma.
Laupäeva hommikul heitlesin endaga aga tõsiselt. Kaks toimetajapäeva pealinnas olid mu päris võhmale võtnud, lisaks mõned mured ja pisut vinduv tervis. Kuid – kuidagi suutsin end siiski üles ajada. Ja minna kursusele, mille sisuga ma väga korralikult polnud tutvnunud. Ruumi ka ei leidnud üles ja hilinesin ja… ja sattusin portsu otsa ehk pidin hakkama maalima. Mina, kellel mul on värvide ja maalide suhtes väga suur aukartus. Nii suur, et juba mitu aastat on mul kapis J. kingitud värvid ja lõuendid ja… Aga et mul pole kombeks ka alla anda, tuli ära teha. Ja sündiski minu esimene akrüülmaal “Sügis viljapõllul”. Selline tume ta sai, kuid õpetaja kiitis mu omapärast “VanGoghilikku” stiili 🙂 Ja enesetunne pärast selle valmissaamist oli päris hea. Tuleb nüüd vist need värvid välja otsida…
Kuus imeliselt lõhnavat seepi, esiplaanil mu lemmik – lavendliseep
Ning pärast seda toimunud seebikursus oli mõnusalt lõhnav punkt kogu nädalale.
Mul on nii hea meel, et ma kõigile neile kursustele sattusin, sest samal ajal oleksin ma võinud magada, töösse mattuda või lihtsalt muneda. Ausõna, elagu ettevõtlikkus!
Silja muidumõtted 