Vastlapäev

“Ah, liulaskmine ongi nõrkadele!” mõtlesin ma hommikul ja otsustasin selle asemel täna õppida ometi selgeks tuuletaskute küpsetamise. Sest niikaua, kui mina mäletan, tegi minu ema minu lapsepõlves ikka neid. Selliseid mõnusaid, kohupiima-vahukoore kreemiga.  Ja tänavu kohe ei ole kiskunud poest vastlakukleid ostma…

Varem olen tuuletaskuid üritanud mõned korrad eha küll, kuid ebaõnnestunult. Täna mõtlesin, et proovin niikaua kui välja tuleb – pooliku jalaga inimesel aega ju küll, ei pea kuhugi kiirustama.

Võtsin appi selle retsepti ja – voila! – õnnestus esimese korraga.

kuklid 008

Ja liulaskmise asemel tegin ühe pika ja mõnusa jalutuskäigu hoopis. Maailmas valitsebki tasakaal!

Pirukas suvikõrvitsast

Sügisel jõudsin ühe suvikõrvitsapirukaretseptini. Ja – selle tulemusena küpsetan seda mmmmmõnusat pirukat ka umbes korra nädalas. Väga maitsev – soovitan!

Piruka jaoks on vaja: u 500 g lehttainast ehk niipalju, et pann saaks taignast kaetud. Üks keskmist sorti suvikõrvits, 2 küüslauguküünt (mina olen võtnud neli, mulle küüslauk maitseb), oliivõli, soola, musta pipart, 150 g maitsestamata toorjuustu (ma olen tsipa rohkem pannud), 100 g riivitud parmesani.
Piruka valmistamist alustan suvikõrvitsa viilutamisest – tuleb üsna peened viilud lõigata. Panen need kaussi, lisan küüslaugupressist läbi aetud küüslaugu, kallan üle sortsu oliivõliga ja maitsestan soola-pipraga. Segan ja jätan seisma.
Siis mõne aja pärast katan panni lehttaignaga, segan toorjuustu umbes poole riivitud parmesaniga ja määrin kogu kompoti ühtlaselt taignale. Siis laon suvikõrvitsaviilud kogu selle kupatuse peale ja panen panni ahju. Küpsetan 200kraadises ahjus u 15-20 minutit, siis puistan veel peale parmesani ja küpsetan, kuni pirukas on pealt kuldpruun.
Maitseb imehästi nii soojalt kui külmalt. Ka juurvilju põlgavatele lastele.

Päikeseloojangupiknikuhooaeg – avatud

Jah, seda esimest sõna pealkirjas tulebki lugeda niiviisi ühe hingetõmbega.

Sel nädalal on mul nimelt talvepuhkus. Ilma talveta. Aga kuna talv kuulub talvepuhkusega kokku nagu Picasso nimi toob alati meelde kubismi, siis alustasin eile vähemalt oma talvist päikeseloojangupiknikuhooaega. Ehk vaatasin, kui päike oli piisaval kõrgusel, haarasin kaenlasse oma teetermose ja mati ja sõitsin Käreverre.

No ja vaadake ise. Tasus sõitmist.

Mul on hea meel, et raputasin endast maha laiskuse mitte minna, sest päikest ei kohta ju iga päev. Täna on ta näiteks parematel maadel.

Aga muidu oli seda puhkust pea klaarimiseks väga vaja. Päris ilma tööta ma pole seni saanud, sest mõned mõnusad asjad nõudsid lõpetamist. Kuid üldiselt plaanin kodus lohisema jäänud tööde lõpetamise kõrval lesida teki all soojas ja lugeda ja lugeda ja olla… pärast on kindlasti parem.

Kook sügavkülmast

Ühel õhtul, kui parim osa FA-st juubelit tähistas, ei saanud mina ja naabrinaine lastega seonduvate kohustuste tõttu pidustustel osaleda.

Selle asemel saime üle mitme-setme aja kokku, jõime teed ja rääkisime ilmaasjadest.

Muuhulgas selgus, et naabrinaine on ostnud endale uue kokaraamatu. Ja kui ma selle avasin, jäi pilk pidama maailma kõige ahvatlevamal koogil.

Mille ma järgmisel päeval kohe järgi katsetasin ja nüüd olen seda valmistanud juba korda kaks.
Eriti võlub mind selle koogi juures see, et selle valmistamine käib kiirelt, selle võib teha kuni nädal enne valmis ja hoida rahulikult sügavkülmas. Välja peaks sealt selle võtma u 15 minutit enne serveerimist.

Koogi valmistamiseks läheb vaja: Põhjaks125 g digestive küpsiseid ja 50 g võid. Katteks 3 munakollast, 2 dl suhkrut (mu meelest on seda veidi palju), 2 tl vanillsuhkrut, 2 laimi riivitud koor ja mahl (need praegu müügilolevad laimid ei ole paraku riivitavad, mina kasutasin 3 laimi mahla), 600 g maitsestamata toorjuustu. Kaunistuseks soovi korral laimi.

Valmistamine: Purusta küpsised ja sega sulavõiga. Kata 24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja suru küpsisesegu vormi põhjale. Tõsta külma seniks, kui valmistad katte. Vahusta munakollased suhkrutega, lisa riivitud laimikoor ja laimidest pigistatud mahl. Sega hulka toasoe toorjuust. Laota segu vormi küpsisepõhja peale. Hoia kooki vähemalt 3 tundi sügavkülmas.

Ja kook maitseb imehea! Räägitakse, et maasikatega serveerituna on see veel hõrgum, kuid ma nii kaugele pole veel jõudnud.

Šokolaadivahune tort

Töö pani jälle kokkama. Tulemus sai maitsev 🙂

Tordiks läheb vaja: põhjaks: 250g Digestive küpsiseid, 100g võid. Katteks: 4 tl želatiini + 5sl vett või 5 lehte želatiini, 200g tumedat/piimašokolaadi, 400g kakaokohupiimakreemi, 2sl suhkrut, 1tl vanillisuhkrut, 2 munavalget + 1sl suhkrut, 2dl vahukoort
Valmistamine: Vooderda 26cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga. Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Sega ühtlaseks ning suru koogivormi põhja. Täidise valmimise ajaks pane külmkappi.
Leota želatiini vees 5-10min. Sulata šokolaad vesivannil, sega kohupiimakreemi ja suhkruga (vajadusel vahusta mikseriga). Sulata želatiin vesivannil, lase mõni minut jahtuda ja sega kohupiimakreemi hulka. Vahusta munavalged supilusikatäie suhkruga tugevaks vahuks.Vahusta ka vahukoor pehmete tippude tekkimiseni. Sega mõlemad õrnalt kohupiimakreemi hulka. Vala täidis koogivormi, kata kilega ja lase umbes 5 tundi – või veel parem – üle öö külmkapis seista. Enne serveerimist lükka peenikese noaga igaks juhuks mööda koogivormi äärt, nii tuleb kook kergemini lahti.

Retsepti leidsin siit.

Foto: Aldo Luud

Kõrvitsasupp Kauksi Ülle moodi

Ma pole olnud väga suur kõrvitsatoitude meister. Ilmselt seepärast, et meil on kodus ikka valmistatud vaid marineeritud kõrvitsat. Aga kõik need kaunid pildid on pannud ikka ja jälle suu vett jooksma, kuigi nende valmistamiseni pole kunagi jõudnud. Olen vist keeruliseks peljanud.

Tänu “Marile” sattusin külla Kauksi Üllele. Kes muuhulgas rääkis, kuidas tal kasvas tänavu terve traktorikoorem kõrvitsaid. Kõrvitsaid kasvatab naine seepärast, et neid on lihtsam kasvatada kui kartulit. Ja sügisel saab neid jällegi kenasti kartuli vastu vahetada.

Aga muuhulgas rääkis Ülle ka, kuidas ta teeb kõrvitsasuppi. “Panen kartuli ja kõrvitsa üheskoos keema. Kui nad on pehmed, siis püreestan, lisan toorjuustu ja maitsestan. Kokku saab väga toitva supi,” õpetas ta.

Kuldkollane ja maitsev

Ja täpselt nii imelihtne selle valmistamine oligi, kui see jutu järgi tundus. Ja imekombel ei vilistanud ka pere mind välja.  Tasus proovimist!

Kauksi Ülle setomustrilisest elust saab lugeda aga novembrikuu ajakirjast.

Ettevõtlikkuse kiituseks

Juba mitu aastat olen ma kuulnud, et Tartus on ettevõtlusnädal ja et selle ajal toimub palju põnevaid kursuseid. Kuid alati olen registreerimise lootusetult maha maganud.

Sel aastal sain imekombel registreerimisele pihta ning kuigi olin poole nädalast ära, sain osa neljast imelisest kursusest. Ma olen loengutel ja koolitustel osalemise osas suur skeptik, kuid sel korral ei pidanud ma kahetsema välja valitud nelja kursuse ühtegi sekundit. Igav ei olnud hetkekski.

Merike Küti loeng enesehinnangust ja enesekehtestamisest peaks olema kohustuslik suurele osale inimestest. Igatahes otsustasin ma ära otsustada, mida ma tahan ja nii ka käituma hakata. Sest kõik saab ju alguse minust enesest. Ja ennast peab eelkõige armastama.

Kui pühendumise ja kohalolekuga mul probleeme pole, siis mõned küljed, mis ma ise tunnen, et lonkavad, nõuavad harjutamist, tegelemist, tegelemist, harjutamist. Ma tean, et teoorias olen ma tugevam, kuid ma otsustasin, et nüüd pean ka praktikuks saama. Sest minu elu on minu oma. Ja mulle kallis.

Ja tõsi – ma juba mõne segase asja lahtiharutamist alustasin. Ja see tunne, kui sellega hakkama saad, on ütlemata hea.

Piret Einpaul rääkis edukate ajakasutajate avalikust saladusest. Minu jaoks oli see kindlasti seotud ka eelmise loenguga, sest midagi pole teha – ka ajakasutuses olen ma ju ise oma õnne sepp. Et edukas olla, pean otsustama, mis on olulisem, mis vähem ja nii ka käituma.

Laupäeva hommikul heitlesin endaga aga tõsiselt. Kaks toimetajapäeva pealinnas olid mu päris võhmale võtnud, lisaks mõned mured ja pisut vinduv tervis. Kuid – kuidagi suutsin end siiski üles ajada. Ja minna kursusele, mille sisuga ma väga korralikult polnud tutvnunud. Ruumi ka ei leidnud üles ja hilinesin ja… ja sattusin portsu otsa ehk pidin hakkama maalima. Mina, kellel mul on värvide ja maalide suhtes väga suur aukartus. Nii suur, et juba mitu aastat on mul kapis J. kingitud värvid ja lõuendid ja… Aga et mul pole kombeks ka alla anda, tuli ära teha. Ja sündiski minu esimene akrüülmaal “Sügis viljapõllul”. Selline tume ta sai, kuid õpetaja kiitis mu omapärast “VanGoghilikku” stiili 🙂 Ja enesetunne pärast selle valmissaamist oli päris hea. Tuleb nüüd vist need värvid välja otsida…

Kuus imeliselt lõhnavat seepi, esiplaanil mu lemmik – lavendliseep

Ning pärast seda toimunud seebikursus oli mõnusalt lõhnav punkt kogu nädalale.

Mul on nii hea meel, et ma kõigile neile kursustele sattusin, sest samal ajal oleksin ma võinud magada, töösse mattuda või lihtsalt muneda. Ausõna, elagu ettevõtlikkus!

Ülemõtlemise meistriklass

Akna taga valitseb tõeline värvipillerkaar. Nagu oktoobri alguses ikka.

Hommikul voodis lamades, kui veel tõusta ei viitsinud, lasin pilgul sel hetkel sinisel taeval ja kollastel puudelatvadel puhata. Sellised hetked on imelised. Lihtsalt oled ja vaatad ja ilus on…

Ühel hetkel tabasin end mõttelt: “Kui sinine ja kollane annavad kokku rohelise, miks minu aknast avanev vaade siis nii värviline on?”

Vastuse väljamõtlemisega ei hakanud vaeva nägema.

Kui see pole aga ülemõtlemine, siis ma ei tea, mis asi see on.

Ilmselgelt vajan puhkust.

Mõtlemisest 🙂

Suvemeenutus nr 6 – õnn tuleb teel olles

Suveõhtud teevad juba ainuüksi oma olemusega õnnelikuks.

Viimane suvi oli paraku enamalt jaolt päris kiire ja suves olemist jäi väheks. Kuid kohandasin end olukorraga ja polnud sugugi harv, kui peatasin kuhugi teel olles auto või ratta, et hetkest osa saada. 

Muidugi on selliste hetkedega nii, et kui olen koos inimestega, kes jagavad mu meeleolu, on õnnetunne poole võrra suurem. Möödunud suvesse jäi paar ilusat hetke, kui need inimesed saabusid juhuslikult. Lihtsalt tulid ja olid äkki kohal. Ja kadusid sama kiirelt jättes maha tunde, nagu oleks pehmelt liblikatiivalt pai saanud.

Kuid ka üksi kuhugile teel olles oli hea vajutada pidurit ja istuda kraaviservale. Imetleda looduse võimsaid pintslilööke ja mahedat värvigammat. Tunda, kuidas kastepiiskade jahedus varvastesse poeb. Kuulata linde ja nuusutada lõhnu. Tajuda, et igal põllul ja hetkel on oma lõhn.

Vaade Purdi põldudele

Mõlgutasin neid mõtteid, kui täna õhtupimeduses Setomaalt saabusin. Sügisööd värve väga ei pilla.

Kodus jõudsid minuni read: “Õnn on tee, mida mööda me liigume. Sihtpunktist olulisemad on teekond, maastik ja reisiseltskond. Õnn tuleb leida teel olles, mitte kannatamatult kilomeetreid lugedes.” /Manfred Kets de Vries /

Teekond kestab…

Sügisesoojus

Mõtlesin, et kui jagub sügisepäeva soojust ja värve, ei ole vaja suvemeenutustes mõnuleda. Vaid olla päriselt hetkes nüüd ja praegu.

Sel nädalavahetusel ma seda olin. Jagus värve, õhku, tantsu ja rõõmu.

Oli päris olemine.

Võrumaa

Previous Older Entries