Tervendav toidukunst

Toit ja kunst üheskoos võivad päästa maailma. Või noh, tuju vähemalt. Aga tuju päästmine ongi teinekord sama kaaluga, kui maailma oma.

Igatahes olin ma eelmise nädala lõpus hästi lössis. Ühe bändi, mida ma olen tegelikult palju kuulamas käinud, kontserdil, näiteks, valasin pisaraid täiesti ootamatu loo ajal. Ilmselt tõmbas see lihtsalt midagi hingekeeltest lahti. Ja jättis need lahtised keeled lipendama veel paariks järgmisekski päevaks.

Kuid paranemisprotsessi saabus pöördepunkt, kui Saka mõisa restoranis tellisin endale köögiviljadega täidetud kana. Roog oli taldrikul lihtsalt nii ilus ja pisut picassolik, et see köitis paljude tähelepanu. Ja pani inimesed naeratama. Teinekord aga piisabki ühest naeratusest, et panna veerema rõõmu lumepall.

Selja taha jäänud nädal oli ka täis keerulisi lugusid. Ja uusi ja ootamatuid õppetunde. Otsustasin seda kõike täna taas toidukunstiga ravida ja tegin endale ise käepärastest asjadest ühe ilusa salati. Hakkas parem küll.

Seega – julgen toidukunsti tõbise hinge puhul soovitada. Ja selleks ei pea minema ilmtingimata restorani – vaid loovust ja pealehakkamist on tarvis.

Lihtsalt hea tuju laul

Ma ei ole viiking!

Et kuulen tüdruklapse suust sageli, kuidas ta on viiking, on see mõttetera ilmselt mulle kuskile kuklasagarasse tiksuma jäänud.

Aga – kui te peaksite mind nägema, siis tuletage mulle meelde, et ma ei ole viiking. Ja et kevadtalvine periood nõuab siiski ka kampsunit ja teinekord suusapüksegi. Igatahes igatsesin ma nende järele veidi eile Ontika pankrannikul ringi kolades ning väga palju täna hommikul, kui Saka mõisast välja astusin. Täna hommikul seal möllanud tuisk ja torm kuuluvad igatahes minu tänavutalvisesse TOP 5. Või noh… tänavuse hooaja edetabeli tippu, sest alanud suveaeg võiks ju olla lõplikult talvele lõpu kuulutanud.

Igatahes olid teed kuskile Peipsi servani jubedad-jubedad. Kuid pargipink mõisa ukse ees oli ilus (see jäi oma karges üksinduses kuidagi silma…). Mis siis, et kaetud plastiliinisarnase tihke lumega ja istuma ei kutsunud see kuidagi…

Aga muidu oli väga ilus. Kõik. Nii tossav tuhamägi, kaevurlinnade arhitektuur, jääs mereserv kui lõputult hall silmapiir. Ja tuul ja hiiglaslikud haneparved. Ja natuke isegi need niiske lumega kaetud muinasjutulised puud. Ja voolavad kevadised veed.

Ainult üht pean meeles pidama – ühe kleidiga ei maksa sellist retke ette võtta. Isegi kui see on kootud. Ma ei ole viiking!

Vaadet näeb suuremana ka. Klõpsa lihtsalt pildile.

Hea une jaoks pole kunagi midagi liiga palju ehk puhas reklaam

Esimene pääsuke on lennanud.

Ehk siis – kui möödunud kevadel sain ettepaneku nii toredalt unearstilt kui kirjastuselt ettepaneku lüüa kaasa ühe raamatukese kirjutamisel, ei mõelnud ma kaua, sest eesolev tõotas toredat kogemust.

Ja nii me suvel istusime puhkuse ajal mõned korrad ühes Veeriku aias ja tegime märkmeid ja kirjutasime ja arutasime… ja leidsime, et hea une jaoks pole kunagi miskit liiga palju. Ehk siis üks kodumaiste autorite raamat võiks selles vallas ka olemas olla. Ja nüüd ta siis ongi 🙂

Hetkeseisuga pole ma seda teost veel ise käes hoidnud, kuid soovitada julgen ikka.

Sest kui inimene tunneb oma und, on tal võimalus olla õnnelikum, puhanum, rõõmsam ja energilisem.

 

Kevadväsimus

Kui ma taban end ühel õhtul kaks korda hambaid pesemast, laste äraolles ei jaksa filmi vaadates kududa ning töö, mida ma armastan, nõuab enda tegemiseks mult tõelist sundimist, tähendab see vaid üht – kevadväsimus on oma haripunktis…

Elutarkust luulest

Ma pelgasin äikest,

sest teadsin, et äike võib sisse lüüa mu majja.

Ma pelgasin maru,

sest teadsin, et maru võib maha murda mu aia.

Ma pelgasin pakast,

sest teadsin, et pakane võib ära võtta mu õunapuud.

Ma pelgasin udu

ja sadu ja tuisku, mis teevad haigeks mu kondid-luud.

Ma ei peljanud päikest,

sest teadsin, et päike, see soojendaja ja ärataja,

on maja, on aia, on õunapuude, on minu õitsele ärataja.

Ma ei peljanud päikest.

Ma tahtsin, et päike mind paitaks lagedal ristteel.

Kuid juhtus nõnda, et just seal ristteel

sain päikeselt päikesepiste.

(Muia Veetamm, 1971)

Heade suhete retsept

Leidsin täna märkmikku sirvides kunagi sinna kribatud heade suhete lihtsa retsepti, kellegi R. Sharma poolt kirjapandu. Mõnikord on oluline lihtsaid asju meelde tuletada ja vähemalt püüda…

… olla kõige positiivsem Sulle teadaolev inimene.

… olla sõbralik ja hooliv.

… naeratada.

… tunda kaasinimeste vastu kirglikku huvi.

… olla maailmaklassi kuulaja.

… lubada vähem ja teha rohkem.

… jätta inimesed maha paremana, kui nad olid Sinuga kohtudes.

Retkest Tondisaarele

Tänane ilm Tartus oli ülimalt heitlik. Akna taga valitsenud kevadveteidüll mattus hetkega pimedusse ja lumetormi, siis näitas päike imelist loojangut ja tormas jälle… See oli nagu selline kiirretk läbi selja taha jäänud talvest, kuhu mahtus ju palju-palju selliseid hetki.

Näiteks see päev, kui me võtsime ette pojaga retke Tondisaarele. Ajaloo huvides olgu märgitud, et see toimus 3. märtsil. Aga vahepeal lihtsalt ei jõudnud/jaksanud kirjutada.

Õigupoolest olen tahtnud sinna saarele minna juba ammu. Kuid pole kunagi leidnud kaaslasi. Sel korral suutsin poja ära meelitada, lubades tal retke suuskadel läbida. Oli nõus! 🙂 Tütart sellisesse kohta – üle jää matkama meelitada – on lootusetu, sest mingil hämaral põhjusel on tal pisikesest saati hirm jää ees.

Kes ei tea, mis see Tondisaar on, siis olgu tsiteeritud Vikipeediat: “Tondisaar (ka Võnnsaar, Vanasaar, Vennasaar, Mullikasaar, Aanisaar, Järvesaar, Järküla saar, Roosisaar) on saar Võrtsjärve lõunapoolses kolmandikus, umbes 3 kilomeetrit kummastki kaldast, järve põhja-lõunasuunas läbival Tartu ja Viljandi maakonna piiril. Tondisaar on tõenäoliselt viimase jääaja moodustis – aluspõhjaline jäänukvorm, mis on aja jooksul erosioonimõjul väiksemaks kulunud. Saare pindala on alla poole hektari ning see ulatub vaid mõne meetri üle järvepinna. Saarel kasvab üks kuusk, üks seedermänd, kaski, pärnasid, lepavõsa ja kibuvitsapõõsaid, laugeid kaldaid katab ja ümbritseb roostik.”

Eriti meeldib mulle see lause saarel kasvavate puude kohta 🙂 – me puid päris üle ei lugenud, kuid enam-vähem nii see vist oli ka.

Aga päev ise oli imeline! Põrutasime autoga limnoloogiajaama juurde ja kui enne oli pisike kahtlus, et kas saare ikka üles leiame, siis selge ja päikeseline päev olid meie poolt ja saar juba sadamast paistiski. Vaatamata sellele, et mütsi maha unustasin (no ei tulnud selle peale, et ka sisemaistel suurveekogudel võib mereline tuul puhuda), oli päev imeline: sillerdav päike jääl ja avarus… meeletu avarus. Pärast oli lausa tunne, nagu olekski mere ääres käinud.

Tondisaarel kolasime veidi ringi – uurisime sealseid ohtraid kive, mis suvel randumispaika otsijaid varitsevad, ronisime vana majakasõrestiku otsa, imetlesime looduse käte läbi jääst ja lumest valminud imelisi skulptuure ja tegime lõket… Tegime lõket oma jõulukuusega, mis senimaani auto pagasnikus vedeles.

Ma ei ole ausõna mingi veidrik, kuid mul lihtsalt on selline tava juba mitmeid aastaid, et saadame oma kuuse jõulukuusetaevasse lõkkega mõnel matkal. Tänavu läks aga nii, et kolmekuningapäeva paiku kihutasin mägedesse ja tagasi tulles oli auto katki iga kord, kui oleks võimalus olnud lõkkematkale minna… Et kuusele tema üleelamisi kompenseerida, võtsime ta vähemalt saarele kaasa.

Praegu enam ilmselt vähemalt jääretkena Tondisaarele minekut ette võtta ei saa. Aga varsti paadiga või ujudes – miks mitte. Igatahes on see selline jõukohane käik kõigile ning tuleval talvel kavatsen korra sinna vähemalt taas minna. Kasvõi päevasele piknikule.

Ja muide, esimesi tõelisi märke saabuvast kevadest nägime just Tondisaarel. Fakt saarte soojemast kliimast peab paika, ka sisemaal 🙂

Kevade mitu nägu

Viimastel päevadel olen, mina, paadunud talvearmastaja, avastanud end mõtlemas kevade mitmele näole.

On minu märgade jalgade kevad. Ja päikesekevad. Ja vulisevate ojade kevad. Ja tärkava rohu ja kollaste lillede kevad. On põksuva südame kevad. Ja sooja ilma kevad.

Ja palju muud veel.

Mis kõige parem – kevad algab nädala aja pärast. Viimane aeg on suusamäele unustatud päikeseprillide asemele uued hankida.

Elu nagu restoranis

Pikk poiss, kotletid, kartulipuder, isetehtud trühvlid, lõhesupp, occo bucco, iseküpsetatud leib… ehk kõlab nagu üks vinge restoraniskäik.

Tegelikult – kuna sel nädalavahetusel kuskile ei saanud, siis lisaks orhidee- ja paari kunstninäituse nautimisele teostasin end köögis.