Suveõhtud teevad juba ainuüksi oma olemusega õnnelikuks.
Viimane suvi oli paraku enamalt jaolt päris kiire ja suves olemist jäi väheks. Kuid kohandasin end olukorraga ja polnud sugugi harv, kui peatasin kuhugi teel olles auto või ratta, et hetkest osa saada.
Muidugi on selliste hetkedega nii, et kui olen koos inimestega, kes jagavad mu meeleolu, on õnnetunne poole võrra suurem. Möödunud suvesse jäi paar ilusat hetke, kui need inimesed saabusid juhuslikult. Lihtsalt tulid ja olid äkki kohal. Ja kadusid sama kiirelt jättes maha tunde, nagu oleks pehmelt liblikatiivalt pai saanud.
Kuid ka üksi kuhugile teel olles oli hea vajutada pidurit ja istuda kraaviservale. Imetleda looduse võimsaid pintslilööke ja mahedat värvigammat. Tunda, kuidas kastepiiskade jahedus varvastesse poeb. Kuulata linde ja nuusutada lõhnu. Tajuda, et igal põllul ja hetkel on oma lõhn.
Vaade Purdi põldudele
Mõlgutasin neid mõtteid, kui täna õhtupimeduses Setomaalt saabusin. Sügisööd värve väga ei pilla.
Kodus jõudsid minuni read: “Õnn on tee, mida mööda me liigume. Sihtpunktist olulisemad on teekond, maastik ja reisiseltskond. Õnn tuleb leida teel olles, mitte kannatamatult kilomeetreid lugedes.” /Manfred Kets de Vries /
Teekond kestab…
Silja muidumõtted 