Elagu rattasport!

Pikka aega lükkasin edasi rattaga maanteele asumist. Pisuke hirm oli põues, et kuidas jalg vastu peab jms. Aga nüüd, kui rattarallini oli jäänud vaid kolm nädalat, ei saanud seda rohkem teha.

Nii ma eile oma taaskordset maratontööpäeva kell kaheksa õhtul teele asusin. Tulemus pole paha – 22,76 km. Seejuures alles 17-nda kilomeetri juures ütles jalg, et võta nüüd tsipa tagasihoidlikumalt. Ja umbes poole maa peal oleksin lihtsalt ümber kukkunud, sest tee ääres põõsas hakkas kägu kukkuma ja lootsin teda näha… no ei saa sellisest tõsimeelset sportlast 😛

Aga nagu korduvalt maininud olen, polegi ju vaja. Tähtis on end rõõmuga liigutada. Koos toomingalõhna ja rukkiräägu ja ööbikute ja kägudega.

Täna tahtsin veel minna sõitma, sest ega neid päevi üleliia palju pole, kus on ausalt aega endale. Aga kahjuks oli elu minu vastu ja pidin tagasi pöörduma, distantsiks tühised 3,93. Aga võibolla oligi jalale parem.

Homme uus katse. Rõõmuga!

Tõeline armastus? Või mitte?

Täna sattus näppu lõiguke Margerey Williamsi lastejutustusest „Sametjänes“, mis puudutas mind väga.

„Mida tähendab olla tõeline?“  küsib jänes ühel päeval. „Kas see tähendab, et sinu sees on mingid surisevad vidinad või et sul on küljes käepide?“ „Küsimus pole selles,, kuidas sind tehtud on“, vastab vana hobune. „See lihtsalt juhtub. Kui laps sind kaua, kaua armastab – ma ei mõtle ainult seda, et ta sinuga mängib, vaid kohe päriselt armastab – siis sa saadki tõeliseks. See ei käi kähku. Tavaliselt võtab see palju aega. Ja selleks ajaks kui sa tõeliseks saad, on su karvad ära armastatud, silmad välja kukkunud, liikmed pehmed ja üldse oled sa väga närune. Aga sellest pole lugu, sest tõelisena ei saa sa olla kole – välja arvatud mõne inimese silmis, kes sellest lihtsalt aru ei saa.“

 Kas armastus on tõeliselt olemas? Kas kedagi saab tõeliselt armastada? Kas meid on tõeliseks armastatud? Kas meie oleme kedagi tõeliseks armastanud?

Nii palju keerulisi küsimusi.

Ma arvan, et ma olen seda tõelist tundud.

Täna sain kinnituse, et selle puudutus on minu sees endiselt olemas.

Päriselt on hea olemas olla.

Inimeses peab kõik kaunis olema

Nädalavahetusel nägin mõnusaid rabapilte ja hing hakkas sinna kiskuma. Eile võtsin spontaansusel sabast ning teel suurest linnast koju läksingi koos pojaga sinna. Nii nagu ma olin, kontsakingade ja kleidikesega.

Poeg küll nokkis veidi, kuid eks ta on harjunud, et ema saab alati igal pool igal kombel hakkama. Ja suur oli tema üllatus, kui laudtee alguses hakkasid kaugemalt paistma ülikondades mehed… õigupoolest oli see päris lustlik. Ka mehed ise muigasid ja selja taha lõbusalt uuriva pilgu heitis kumbki pool.

Rabas, selgus, et filmitakse Rakvere teatri uut reklaamklippi. Ja inimesi oli seal rohkemgi. Üks tuli ja tõstis muiates käru, mis tavaariga laudteel ees seisis. Ma kinnitasin, et ma ei tahaks oma kingaga mülkasse astuda. Asju peab hoidma, eksole…

Aga kogu see vaev osutus umbes kilomeetri pärast asjatuks, sest ka rabas on suurvesi ja see ujutas laudtee üle… polnud pikka mõtlemist – kingad näppu, sukapüksid jalast ja edasi. Päris mõnus jalutuskäik oli.

Päike soojendas, järvekaurid elasid oma elu ja need mullusügisesed jõhvikad… ja see lõhn… Mmmmmm!

Kui inimeses on endas kõik kaunis ja ta on orienteeritud hakkamasaamisele, on maailm ümberringi veel ilusam. Ja lusti jagub topelt.

Kontrollitud.