Uusi linnuliike: Mündileevike

On see vast pikk paus olnud nüüd jälle. Aga no midagi pole teha – kui tegemisi on palju, siis kõike ei jõua. Nüüd proovin jälle jõuda, sest endal ka pärast tore lugeda, mis meelel, keelel ja näppude vahel olnud.

Täna torkisin “Su nägu külab tuttavalt” saadet vaadates mündileevikese (Viimasel ajal ju avastatakse Eestis igasugu uhkeid linnutõuge. Mina avastasin selle ;)) Õigupoolest kulus selle valmistamiseks vaid pool saadet.

Peitsin tema kõhtu ohtralt suvise päikese all korjatud piparmünti ja nüüd lõhnab leevike nii mõnusalt. Täielik teraapia – nii tema valmistamine kui tulemus.

Valu ja vaev

22 päeva kokkupõrkest suusamäel.

Võib tunduda ogar, et ma nii neid päevi loen, kuid see on ainus võimalus end lohutada, et varsti…varsti on kõik endine. Ehk 22 läinud, umbes 38 veel ees…

Eelmisel nädalal väntasin rattaga kokku kaks vaevarikast kilomeetrit. Kolmapäeval mõtlesin käia kesklinnas oma asjaajamistel jala. Ja see oli suur viga. Kui siin kodus rahulikult askeldades tekib illusioon, et tervis tuleb. Aga… linnas asjalikult käies sai kohe selgeks, et see nii pole. Sain kaasa sellise jalavalu ja meeleheite… et kirjutasin isegi ortopeedile kirja. Õnneks ta vastas, asjalikult lohutades, et inimesed tahavadki kohe homme terved olla, kuid et vigastus oli tõsine, pean ikka kaks kuud taastumiseks arvestama. KAKS KUUD!!!

Tõsi, see kiri lohutas. Et kõik pole veel kadunud. Kuid siis… üleeile öösel sattusin unes lohedega võitlema. Ilmselt oli mul tahtmine neid jalaga lüüa. Ja sellist valu, mille peale ma üles ärkasin, ma loodan, et ma enam ei tunne. Igatahes, kui seni magasin öösel ilma ortoosita, siis nüüd ei julge…

Ja täiesti masendav on see, et täna mõtlesin läbi alternatiivid, mida teha metsas uitamise või suusatamise vms asemel. Ja selgus, et mõistlikke alternatiive kodust väljaspool pole. Ikka saavad takistuseks trepid või muud seesugused asjad. St ma saaks ju küll igalt poolt üles ronida, kuid jalale on lihtsalt mõistlikum puhkust anda.

Ja nii ma olin rõõmsalt ja rahulikult kodus. Lõpetasin soodukalt ostetud raamatu lugemise. Vaatasin oma uut hea-tuju-filmi ja seni veel nägemata asja. Ja meisterdasin mitu peotäit edevust, millest enamus jõuab blogisse lähipäevil, sest pärastlõunane valgus on ülimalt pildistamisvaenulik.

Õnneks oskan ma asendustegevusi ikka leida. Ka valus ja vaevas.

Rahvuslik pinal

Nii äge, kui käsitööpisik on nakatanud ka lapsi. Poisil on käsitöö jaoks linnas olles vähemalt kehvemad võimalused, kuid tüdruk laseb näppudel pidevalt käia.

Nädala eest tuli juttu, et talle oleks uut pinalit vaja. Et kas ma oleks nõus talle heegeldama. Mis mul selle vastu olnuks 🙂 – senimaani käis ta pinaliga, mis sai talle heegeldatud kuskil algklassides.

Kuid – kui näitasin talle Tartu uue käsitööpoe (Lõunakeskuses, Vikkel) triibukangaid, läksid ta silmad põlema ja inspiratsioon lõi lõkkele.

Ja sellise pinali ta endale valmis õmbleski. Uhke värk, uhke ema meelest küll.

 

 

Ilusad hetked, vol 2

Ja sai valmis ka minu teine ports nõusid. Neli taldrikut ja kaks topsi.

Mustri tegin pitsiribaga. Sobiva pitsi leidmiseks pidin mitu poodi läbi käima, kuid lõpuks õnnestus leida see õige. Ja topsidest pidid tulema piimatopsid. Välja tulid aga nagu lillevaasid. Sõbrad on juba naernud, et küllap on nad siis parimad viina joomiseks. Ja pealegi sobib üks hea tops kõigeks.

Nende valmistamine oli ka oluliselt õpetlikum. Oleks pidanud värvi rohkem  lihvima ja üldse.  Aga ei osanud ju kõigega kohe arvestada. Kuid vaatamata pisiiluvigadele on nad omad ja armsad agi. Ja tahtmine midagi taolist veel teha veel suurem.

Tuleb esimesel võimalusel sammud taas kuskile keraamikasse seada 🙂

Ilusad hetked

Eelmisel nädalal sain kätte oma esimesed oma pisikeste näppudega valmistatud savinõud. Komplekti: kaks kruusi ja kaks kaussi.

Ise olen rahul – iga hetk sellisest tassist kohvi juues muutub tükk maad ilusamaks.