Inimeses peab kõik kaunis olema

Nädalavahetusel nägin mõnusaid rabapilte ja hing hakkas sinna kiskuma. Eile võtsin spontaansusel sabast ning teel suurest linnast koju läksingi koos pojaga sinna. Nii nagu ma olin, kontsakingade ja kleidikesega.

Poeg küll nokkis veidi, kuid eks ta on harjunud, et ema saab alati igal pool igal kombel hakkama. Ja suur oli tema üllatus, kui laudtee alguses hakkasid kaugemalt paistma ülikondades mehed… õigupoolest oli see päris lustlik. Ka mehed ise muigasid ja selja taha lõbusalt uuriva pilgu heitis kumbki pool.

Rabas, selgus, et filmitakse Rakvere teatri uut reklaamklippi. Ja inimesi oli seal rohkemgi. Üks tuli ja tõstis muiates käru, mis tavaariga laudteel ees seisis. Ma kinnitasin, et ma ei tahaks oma kingaga mülkasse astuda. Asju peab hoidma, eksole…

Aga kogu see vaev osutus umbes kilomeetri pärast asjatuks, sest ka rabas on suurvesi ja see ujutas laudtee üle… polnud pikka mõtlemist – kingad näppu, sukapüksid jalast ja edasi. Päris mõnus jalutuskäik oli.

Päike soojendas, järvekaurid elasid oma elu ja need mullusügisesed jõhvikad… ja see lõhn… Mmmmmm!

Kui inimeses on endas kõik kaunis ja ta on orienteeritud hakkamasaamisele, on maailm ümberringi veel ilusam. Ja lusti jagub topelt.

Kontrollitud.

Rõõm on olulisim

„Armastus ja raha võivad olla, kuid rõõm peab olema,“ lausus mulle möödunud nädalal üks elutark võõras mees, kellega töö tõttu mitte kõige särtsakamal argipäeval trehvasin.

„Kuidas rõõmustada, kui mulle olulised asjad veavad viltu?“ küsisin talt. „Muretsemiseks pole põhjust, ükskõik, mis juhtub. Kui inimene teab, kes ta on, mille jaoks ja kuhu läheb, on kõik korras,“ kinnitas mees.

Inimlik on rõõmu tunda vaid suurtest asjadest ja loota, et kohe-kohe juhtub midagi, mis muudab sekundi pealt kõik. Pisut keerulisem, kuid tõhusam on meeles pidada niinimetatud õpetust väikestest rõõmudest. See tähendab pisikesi teadlikke tegevusi, mis meile rõõmu valmistavad.

See, et alguses võib rõõm läbi valu käia, on loomulik. Masenduses ja end hõivatuks mõelnud inimesel on raske võtta ette midagi, mis talle rõõmu valmistab. Olgu see siis kasvõi üks kevadõhtune jalutuskäik või pühapäevahommik kohvikus koos hea sõbraga.

Aga iga selline väike ja lihtne samm toob väikese rõõmu. Väikesed rõõmud viivad suurteni. Ja lõpuks, kui rõõmu on kogunenud terve hunnik, ei pääse mured enam löögile.

Olen seda kõike kogenud, kuid nagu ikka, kipuvad olulised asjad meelt heites ununema. Õnneks oli see väike rõõmu meeldetuletav vestlus võõraga.

Ilmus siin.

Esimeste päev

Nägin täna sellekevadist esimest sinilille, toonekurgi ja kollast liblikat.

Kevade algamise täispakett 🙂

Ood sõpradele

Kuupäeva järgi on see “tagumikukujuliste vidinate kinkimise päev” juba eilne, kuid kuna internett muutus eile olematuks, jäid mõtted kirja panemata. Aga – oodi sõpradele peabki laulma sagedamini kui kord aastas. Sestap teen seda nüüd.

Olen oma elus tihti olnud veidi isepäine kulgeja. Sageli see mulle sobibki, sest ma saan üldjuhul endaga hästi läbi 🙂 Selle üksildase kulgemise kõrval tean ma aga täpselt, et mu sõpradel on kulla hind. Et jagatud rõõm on poole suurem ja mure jällei väiksem.

Tänu neile olen ma see, kes ma olen. Ehk – kuidas see dialoog seal tuntud raamatus käiski.

Notsu: “Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!”

Puhh noogutas.

Notsu: “Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja sul pole kellegagi juttu ajada.”

Puhh: “Kus sina siis oled?”

Notsu: “Mind ei ole.”

“Nii ei saa olla,” ütles Puhh.

“Mina arvan ka nii”, ütles Notsu, “aga kujuta ette, mind ei ole, sina oled üksi.”

“Miks sa mind kiusad,” pahandas Puhh, “kui sind ei ole, ei ole mind ka. Said aru?”

Viimastel päevadel olen siin oma pisukeses kurbuses mõelnud, kui tänulik olen ma kõigile neile

* kes on saatnud mulle luuletusi kurva tuju peletamiseks

* kes on saatnud tujutõstvaid sõnumeid

* kes on mind autoga siia-sinna sõidutanud

* kes on tassinud mu kotti

* kes on aidanud mulle saapaid ja sokke jalga

* kes on mind hilisel õhtutunnil saatnud kvartalijagu koju veendumaks, et ma ikka ühes tükis sinna jõuan

* kes on teinud mulle lihtsalt pai

Kogu sellest armastusest ja hoitud olemisest olen mina saanud paremaks.

Elus on oluline see, kuidas maailma tunda ja vaadata. Mina vaatan armastusega.

Kindlasti osaliselt tänu oma sõpradele.

Ettevõtlikkuse kiituseks

Juba mitu aastat olen ma kuulnud, et Tartus on ettevõtlusnädal ja et selle ajal toimub palju põnevaid kursuseid. Kuid alati olen registreerimise lootusetult maha maganud.

Sel aastal sain imekombel registreerimisele pihta ning kuigi olin poole nädalast ära, sain osa neljast imelisest kursusest. Ma olen loengutel ja koolitustel osalemise osas suur skeptik, kuid sel korral ei pidanud ma kahetsema välja valitud nelja kursuse ühtegi sekundit. Igav ei olnud hetkekski.

Merike Küti loeng enesehinnangust ja enesekehtestamisest peaks olema kohustuslik suurele osale inimestest. Igatahes otsustasin ma ära otsustada, mida ma tahan ja nii ka käituma hakata. Sest kõik saab ju alguse minust enesest. Ja ennast peab eelkõige armastama.

Kui pühendumise ja kohalolekuga mul probleeme pole, siis mõned küljed, mis ma ise tunnen, et lonkavad, nõuavad harjutamist, tegelemist, tegelemist, harjutamist. Ma tean, et teoorias olen ma tugevam, kuid ma otsustasin, et nüüd pean ka praktikuks saama. Sest minu elu on minu oma. Ja mulle kallis.

Ja tõsi – ma juba mõne segase asja lahtiharutamist alustasin. Ja see tunne, kui sellega hakkama saad, on ütlemata hea.

Piret Einpaul rääkis edukate ajakasutajate avalikust saladusest. Minu jaoks oli see kindlasti seotud ka eelmise loenguga, sest midagi pole teha – ka ajakasutuses olen ma ju ise oma õnne sepp. Et edukas olla, pean otsustama, mis on olulisem, mis vähem ja nii ka käituma.

Laupäeva hommikul heitlesin endaga aga tõsiselt. Kaks toimetajapäeva pealinnas olid mu päris võhmale võtnud, lisaks mõned mured ja pisut vinduv tervis. Kuid – kuidagi suutsin end siiski üles ajada. Ja minna kursusele, mille sisuga ma väga korralikult polnud tutvnunud. Ruumi ka ei leidnud üles ja hilinesin ja… ja sattusin portsu otsa ehk pidin hakkama maalima. Mina, kellel mul on värvide ja maalide suhtes väga suur aukartus. Nii suur, et juba mitu aastat on mul kapis J. kingitud värvid ja lõuendid ja… Aga et mul pole kombeks ka alla anda, tuli ära teha. Ja sündiski minu esimene akrüülmaal “Sügis viljapõllul”. Selline tume ta sai, kuid õpetaja kiitis mu omapärast “VanGoghilikku” stiili 🙂 Ja enesetunne pärast selle valmissaamist oli päris hea. Tuleb nüüd vist need värvid välja otsida…

Kuus imeliselt lõhnavat seepi, esiplaanil mu lemmik – lavendliseep

Ning pärast seda toimunud seebikursus oli mõnusalt lõhnav punkt kogu nädalale.

Mul on nii hea meel, et ma kõigile neile kursustele sattusin, sest samal ajal oleksin ma võinud magada, töösse mattuda või lihtsalt muneda. Ausõna, elagu ettevõtlikkus!

Ühes naises on nii nastikut kui toonekurge

Lastega linnuvaatlusele suunduv A. vaatas mu punaseid sukkpükse ja ütles: “Sul on nii ilusad sääred, me peaks su toonekureks kaasa võtma.” Soovitasin tal helistada, kui häda käes on. Et ma siis lähen.

*****

Sõber P. nimetas mind nädala alguses koos ühe teise naisterahvaga nastikuks. Eks me olime selle täiega ka ära teeninud, kuid ma ei jätnud tõelise sõbrana seda talle hiljem nina peale viskamast.

Eile kirjutas ta mulle: “Lohutan sind sellega, et minu jaoks oled sa endiselt tark-ilus-hea … ja natukene nastik! Täpsustan, et sul on siiski  ainult nastiku  head omadused … (olgu need siis mis iganes…)”

Aga et süda ilmselt veidi valutas, pani ta teele ka liigikirjelduse: ”

Nastik ehk natrix natrix on ohustatud liik. Tegemist on ühega kahest Eestis tegutsevast maost. Päris väljasuremise äärel ta veel ehk ei ole, kuid tänavapildis kohtab teda järjest harvemini ning nii ongi temast saanud III kategooria kaitsealune!

Üldiselt on nastik üsna talutav eluvorm ning positiivse poole peale saab kanda eriti selle, et ta pole mürgine; lisaks: ta on looduslähedane, talle meeldib ujuda, ohu korral lohistab isase kaasa, hammustab harva, päevase eluviisiga …

Nastikul on muidugi palju toredaid iseloomujooni. Kuid on ka teatud tõrvatilgad meepotis: Nimelt söövad nad põhiliselt kärnkonni, sisalikke, kulleseid, vihmausse ja hiiri… Ning eriti võikaks teeb asja see, et nastiku koljuluud on omavahel liikuvalt ühendatud, mistõttu ta saab alla kugistada oma peast suuremaid suutäisi. Ka on eriliselt taunitav tema komme surnut teeselda … ”

Ma armastan oma sõpru!

Olemise kergus

Täna puhastasin kaevuserval eile korjatud pohli, käed veel kanadele talviste nõgesevihtade sidumisest kergelt õhetamas. Rohu sees siristasid ritsikad ja pea kohal tiirlesid lennuharjutusi tegevad pääsukesed. Selle suve teisest pesakonnast.

Taevasse hiilivate pilvede kiuste paitas päike soojalt ja äkki tundsin: pagana hea on olemas olla, kui ma saan kõike seda kogeda. Kui mul on selja taga üks tore suvi, millesse mahtus iseolemist, mõnusaid hetki ja imelisi inimesi. Kõik see on veel minus helisemas.

Ja mis kõige parem.

Suvi ei ole ju veel tegelikult läbi.

Zen-olemise retsept

Kuidas saavutada zen olemist?

Võtta kolm päeva Viru folki, segada mereõhu, tuule, päikese ja sortsukese langevate tähtedega, hoida veidi heade inimeste keskel. Seejärel lisada veidi punaseid sõstraid ja panna heintele paariks ööks laagerduma. Lõpuks garneerida kukeseente ja pohladega ning serveerida ritsikalaulu saatel.

Manustada väikeste lusikatäite kaupa läbi aasta.

Jaanipäevasest rattamatkast

Mitu suve on läinud mööda tihedate tegemiste tähe all, et pole jõudnud siia eriti midagi kirjutada. Sellel suvel püüan end parandada. Ja alustan jaanipäevast.

Sel aastal oli enne jaanipäeva jällegi nukker olemine, sest terendas suhteliselt üksi olemine. Tüdruklaps ihkas sõbranna vanaema juurde Häädemeestele ja poisslaps maale ja mina… ma olin leppinud saatusega, et veedan selle üksi kodus. Oma diivanil, mõne sooja Itaaliast kõneleva filmiga. Sooja teki all.

Aga õnneks käis naabrinaine ikka peale ja utsitas mind ühe laheda kambaga jalgrattamatkale minema. Kuna kõik inimesed selles seltskonnas on tuttavad, siis kamba laheduses ma ei kahelnud. Natuke tegi murelikuks see, kas ma oskan ja suudan jalgrattal matkata, et mul pole telgikohta ja rattakottigi. Rääkimata pakiraamist.

Et töö soosis, võtsin lõpliku otsuse matkale minna umbes kolm tundi enne selle algamisaega ehk rongi väljumisaega. Seljatasin telgi mure sellega, et võtsin keldrist poisikese telgi, mis vett ei pea. Parem ikka, kui pääris ilma, onju 🙂 Seljakoti laenas naabrinaine, veini võtsin külmkapist ja – valmis matkama ma olingi.

Ja kokku tuli sellest üks ülilahe jaanipäev. Alguses sõitsime Tapale, seejuures rong oli täis kõigeg uskumatumat kaadrit. Ja meil polnud ruumi seista mujal, kui tamburis. Aga mäletamist väärt on näiteks kuri tädi Jõgevalt, kelle näonahk moodustas imelised mustrid. Kauboi, kes oli täis arme ja teel ema juurde Raasikule klaverit ja kitarri mängima. Mees, kelle IQ oli 180, ja kes jahvatas pikalt kaatetitest ja hüpotenuust (just – mitte hüpotenuusist). Ja tüübid, kes lubasid meile haiget teha, kui meie rattad peaksid neile vastu minema. Õnneks väljusid nad rongist enne, kui meie.

Tapal sisseostlesime ja suundusime Lehtse poole, kus oli ühe sõbra isa talukoht. Lõke, telkimine ja imeilus ning soe õhtu… sellele järgnes aga paduvihmane päev. Seitse ja pool tundi paduvihmas Kõrvemaa metsade vahel tõi kontidesse sellise külma, millest sain lahti alles mitme päeva pärast. Kuid see kõik ei vähendanud matka ilu ja võlu. Ja valugi. Näiteks siis, kui mu peenikeste kummidega ratas liiva kinni jäi ja ma aegluubis kukkudes käe valusasti ära lõin.

Matka sihtpunkti – Kaberneeme – jõudsime eduliselt. Küla alguses tervitasid meid kaaslased punase finišilindiga ning küla keskpaigags ootas soojaks köetud saun. Kuigi õhtul jõudsime korraks ka mere ja lõkke äärde, oli selle õhtu hitt justnimelt sauna eesruum. Pisikesse ruumi mahtus meid ikka väga-väga palju…

Ja minu jaoks oli märkimisväärne kojugi jõudmine. Et teised otsustasid veel veidi matkata, mina ei saanud seda töö pärast tea, tuli 22 kilomeetrit Raasikule rongile jõudmiseks üksi läbi vändata. Kuid oh häda! – suutsin sõita valesti ja tegin umbes 10 kilomeetrise ringi. Autoga on see nohu, kuid pärast kahepäevast matkamist ratta seljas… oli vahepeal üsna nutune tunne. Lõppeks oli see muidugi tempel mällu igaveseks: nüüd tean ma täpselt, millist teed pidi Kaberneemest välja sõites kuhu jõuab 🙂 Ja mis kõige olulisem: ma jõudsin rongile!

Ja kuigi kõiki emotsioone ei ole võimalik ja ei saagi siia kirja panna, oli tegu ühe lahedaima jaanipäevaga minu elus. nii tore, et nii vanana saab öelda veel: see oli üks lahedamaid asju minu elus.

Aga nii oli 🙂 Ja järgmisel aastal pole kahtlustki, kellega ja kuidas ma oma jaanipäeva veedan…

udmi

Ilusad hetked, vol 2

Ja sai valmis ka minu teine ports nõusid. Neli taldrikut ja kaks topsi.

Mustri tegin pitsiribaga. Sobiva pitsi leidmiseks pidin mitu poodi läbi käima, kuid lõpuks õnnestus leida see õige. Ja topsidest pidid tulema piimatopsid. Välja tulid aga nagu lillevaasid. Sõbrad on juba naernud, et küllap on nad siis parimad viina joomiseks. Ja pealegi sobib üks hea tops kõigeks.

Nende valmistamine oli ka oluliselt õpetlikum. Oleks pidanud värvi rohkem  lihvima ja üldse.  Aga ei osanud ju kõigega kohe arvestada. Kuid vaatamata pisiiluvigadele on nad omad ja armsad agi. Ja tahtmine midagi taolist veel teha veel suurem.

Tuleb esimesel võimalusel sammud taas kuskile keraamikasse seada 🙂