Ühel päeval sain ma aru, miks must kunagi sportlast ei saa.
Esiteks tõik, et ma suudan asju teha vaid rõõmuga. Niipea, kui rõõm kaob ning alles jäävad higi, veri ja pisarad, muutub see mulle vastumeelseks. Sestap laske mul lihtsalt suuskadel liuelda ja rattaga veereda – mul ei ole vaja ei suuri kiiruseid ega olla esimene.
Teine ja isegi tähtsam on see, muidugi osaliselt selle esimese tõigaga seotud, et ma lihtsalt ei suuda spordile keskenduda. No ja kuidas sa seda teed, kui näiteks rattaga sõites on taevas imelised päikesevärvid, kirsside-kreekide lõhn tungib ninna ning teeveersed taluõued on täis kuhjades kevadlilli!
Täna võlusid mind end teeäärsetesse toomingapõõsastesse laulma seadnud ööbikud. Tõeline teraapia – lõhn ja helid üheskoos! Kui ma poleks rattaga sõitma läinud, ei oleks ma seda kogenud.
Aga ilusa kõrval on muidugi ka hunnik muresid. Et näiteks – kui ma olen Tartu linnast X-kilomeetri kaugusel ja rattal lõhkeb rehv. Et mis ma siis teen? Lükkan ratta X-kilomeetrit koju, jalutades? Või pean ära õppima ratta rehvivahetuse ja kogu tavaari igaks juhuks seljakotis kaasas vedama?
Või et kui ma kukun ja asfalt riivib minust suure tüki. Et mis ma siis teen? Sõidan verest tilkudes vapralt koju?
Sest nüüd on paar korda nädalas maanteeääres veeredes saanud kindlaks, et rattarallil ma otsi päris ei anna. Läbitud kilomeetrite arv on küll suurte spordimeeste tulemuste kõrval ninnu-nännu, kuid täna näiteks sõitsin ühtejutti 29.43 kilomeetrit ja ei tundnud end pärast sugugi väsinuna. Tundub, et kestvusalad on minu teema. Kuigi, tehnikast sõltumist võiks neis võimalikult vähe olla.
Silja muidumõtted 