Kevadetähised

Pärast nädalavahetust on nii kiire olnud, et pole saanud mahti siia tähtsaid tähiseidki üles tähendada. Või noh, nii kiire pole. Aga nendel üksikutel mittekiiretel hetkedel olen lihtsalt midagi mõistlikumat teinud. Äkki saab must veel mõistlik inimene?

Aga seekordsed tähised siis:

* Maal õu rehaga üle käidud ja veidi lõkkepuditossugi tehtud. Sügisastrivarred andsid, tõsi, päris suure ja palava lõkke üles.

* Vanad vaarikavarred välja nokitud ja käevarred vaarikatest kriibitud.

* Esimene grill – tehtud.

* Esimene kohvi koduõuekännul, päikeses – tehtud.

* Oma isiklik minimaantesõidurattahooaeg – avatud. Vanasõna “suur tükk ajab suu lõhki” sel korral päris paika ei pidanud ehk üle aasta tuhisesin ühe jutiga 27 kilomeetrit. Või noh… kui sa oled kuskile juba sattunud, pole muud varianti, kui sealt tagasi ka vändata. Ja umbes 7 km enne lõppu mõtlesin, et annan otsad. Aga näe – ellu jäin! Kuid pisike mure on kuu aja pärast toimuva rattaralli pärast ikka, osalen sellel esimest korda…

* Ja mis kõige ägedam – ahvatlus keraamikat proovida tasus järele andmist. Kaks esimest, maailma kõige ilusamat kaussi, muidugi, sülitas kõrgkuumusahi välja tervena. Täna tegin neile kaks kruusi sõpradeks. Loodame, et ka neil läheb hästi.

* Töömuresid oli ka, kuid need ei saa ilmselt kunagi otsa. Sellepärast ongi vaja kõike seda, mis ettepoole kirja sai.

Ja esimese nartsissi leidsin täna teel koju ka. Vaksali tänavalt.

 

 

Töötav telepaatia

Nüüd on suisa nagu postitustesadu, kuid teine mõte vajab ka kirjapanekut.

Nimelt olen siin viimastel päevadel tundnud, et alati on tore, kui su ümber on head inimesed, kuid mingites olulistes asjades oled ikkagi justkui üksi. Just nendel hetkedel, kui kedagi oleks väga-väga vaja enda kõrvale, kedagi, kelle sülle panna pea. Ja kes lihtsalt teeks pai, kui kurvad mõtted tungivad pähe. Ikka ise tuleb olla vapper ja hakkama saada.

Aga. Täna on olnud täielik telepaatiapäev. Päeval helistas üks vana sõber, kellega pole mitu aega rääkinud. Ja tuletas meelde, et on minu jaoks olemas. Ja õhtul ühendus teine.

Küllap ongi nii, et “päris-minu-inimestega” toimub omamoodi telepaatia. Eks ma ise ka teinekord tunnen, et pean just nüüd helistama. Ja iga kord on seda kõnet ka vaja olnud.

Ma armastan seda telepaatiat 🙂

 

 

Mõtteainet vanematele

Lapsed on teema, mis muudab mind alati väga kirglikuks.

Suudan kolmveerand aastat hiljem hakata nutma, kui meenub ühe esimesse klassi mineva tirtsu telefonikõne oma vanaemale. Selles palus ta vanaema tulla oma 1. klassi 1. septembri aktusele, sest kui vanaema ka ei tule, peab ta seal olema üksi. Et ema ei saa tulla. (Ema on, muide, haridustöötaja).

Eile tuli sellest juttu ühe suure ja armsa inimesega. Kes selle mälestuse peale rääkis loo oma lapsepõlvest – umbes 40 aasta tagusest ajast. Kui tema ema ei tulnud naistepäevapeole ja kui kõik jooksid rõõmsalt oma emale lille viima, siis temal ei olnud seda kellelegi anda. See valu on mehe südames kalevi all peidus.

Seega – vanemad, mõelge oma lapsepõlve peale. Mõelge oma laste peale, enne, kui kergekäeliselt loobute oma laste tegemistele kaasa elamast. Meie lapsed on lapsed vaid üks kord – ja see ei ole nende jaoks kerge aeg – aidakem neil seda siis õnnelikult mööda saata.

Liiga palju kontraste pole hea

Möödunud nädalavahetusse mahtus väga palju kontraste. Panen enda jaoks siia mõned märksõnad kirja, et kui peaks tahtmine taas ämbrisse astuda, siis saan enne siit järgi vaadata ja mõtiskleda, kas tasub.

* Tore oli päike, Luikede järv sõprade-kolleegidega ja sünnipäev koos muusikamälumänguga.

* Halvemasse poolde jääb tõdemus, et ma ei ole elu ja sündmustega konkurentsivõimeline. Aga sa vist alati ei peagi, tuleb vaid oma lähtepunktid üle vaadata. Siis jääb ka sisemist kurbust vähemaks. Loodetavasti.

* Kui tegelikkuses on teada, et mõni inimene on halb ja ebastabiilne meeskonnatöötaja, ei maksa mõelda, et ma suudan maailma päästa. Ei suuda, kuhjaga halbu emotsioone laekub sellest “koostööst” aga küll.

Ehk siis lühidalt kokku võttes: nädalavahetus oli väga õpetlik, kuid suuremas osas kurb. Aga vast keerab mu elupidžaama nüüd ka heledama triibu ette…

Mets võtab ja mets annab

Viimased päevad on minu jaoks olnud hästi kurvad. Mõnikord lihtsalt elu suudab sind ehmatada nii, et selle ehmatusega kohanemiseks läheb tükk aega. Õigupoolest kohanemiseks sellega, et mõned asjad siin elus mööduvadki lõplikult…

Täna, kui mul tuli peale jälle nutt, sain aru, et ma ei saa endale seda enam lihtsalt lubada. See on kohutavalt väsitav tegevus… Ja nii keerasin autorattad oma sinilillemetsa poole. Täpselt niisamuti nagu ma olin – kõrgete kontsade ja seelikuga.

Mõned metsast mööda tuhisenud rattamehed vaatasid mind küll imelikult, kuid mis siis – ega nad ise ka päris “normaalsed” pole.

Igatahes oli metsaskäik lõõgastav. Linnud, lilled, päike… suvi pole enam kaugel, ma ütlen 🙂 Ja kevad on parim ravim, mida arst oma haigele kirjutada saab.

Ja mis oli kõige ägedam, et hetkel, kui hakkasin metsast välja tulema, leidsin sambla seest päikeseprillid. Kui palju prille olen ma oma elus metsa ja merele ja mägedesse kaotanud… Peab paika vanade inimeste tarkus, et mets annab ja mets võtab. Ja vastupidi. Eestlased on ju läbi aegade metsainimesed olnud, küllap nad teavad.

Kuidas minust munade uputamise meister sai

Kõik sai alguse sellest, et ühel kaubamajaskäigul jäi mu pilk pidama paljudele värvilistele köögividinatele. Üks neist oli selline.

Nii tekkis mõte kirjutada ajalehte artikkel ehk viia läbi katse, mille eesmärk on selgitada välja, kas on mingi võimalus kooreta muna keetes saada tulemuseks Anni Arro kuulsad uputatud munad või tuleb jätkuvalt leppida söödamatu munapudruga? Artikkel ilmus eile, kuid selle algne, pikem variant, olgu jäädvustatud ka siia. Inspiratsiooniks!

„Oled sa üldse kindel, et see on mõeldud söögitegemiseks?“ küsis sõbranna, kui nägi mu köögikapil pošeeritud munade keetmiseks mõeldud munakaruselli. Tema kahtlus ei lisanud minu hirmule uputatud mune keeta just erilist indu.

Hirm tuleneb sellest, et aastate eest uputatud mune (kulinaariakirjanduses kasutatakse terminit pošeeritud muna, rahvasuus kutsutakse neid ka kooreta keedetud munadeks) keeta püüdes leidsin potist söödamatu munapudru. Ning pärast pole seda keerulist protseduuri rohkem ette võtta söandanud. Kuigi pildid roogadest, kus muuhulgas kasutatud kooreta keedetud mune, on näinud ahvatlevad välja küll.

Kaubamajast leitud Mastradi värviline munakarusell (12.40) tekitas selle soovi aga taas. Tõsi, koju toodud munakarusell jäi kapile paariks nädalaks seisma, sest hirm ebaõnnestumise ees ei lubanud kuidagi ega kuidagi mune uputama asuda. Hirmu toitis erinevatest internetiportaalidest loetu, et kuidas vesi tuleb potis keerlema ajada, kuidas munad peavad olema paraja värskusastmega ja et pošeeritud munade valmistamine sobib seikluseotsijaile.

Ühel päeval võtsin aga asja ette.

Vesi potti ja keema. Igaks juhuks panin munakarusselli külma vette, et proovida, kas vett on parasjagu. Õnneks – vett tuli potti ikka hulga rohkem panna. Kui vesi hakkas keema tõusma, lisasin sellele veidi soola. Kõikvõimalikud pošeeritud munade tegemise õpetused soovitasid lisada ka äädikat, kuid kuna mulle see ei meeldi, jätsin äädika lisamata.

Ja hakkasin mune ükshaaval karuselli kausikestesse panema. Et külmkapis olid vaid tegusate maakanade pirakad munad, sai kohe selgeks, et munakaruselli jaoks on sobivaimad pigem väiksema ja keskmise suurusega munad.

Kui munad olid kõik karusellis, oli selge, et väga suurt puhtust armastavatele perenaistele võib selle kasutamine veidi meelehärmi tuua. Sest muna on ju ikkagi vedel kraam ning tükk munavalget voolab läbi karusellikausikeste aukude kapile.

Karuselliga potti tõstetud munad tõstsid vee esmapilgul pahinal üle poti ääre, siis meenus tuld veidi vähemaks keerata. Ja üllatus – üllatus: silikoonist karusellikausid hoidsid munad mingil kummalisel kombel kindlalt endas ning teisalt oli sellega ringikäimine mugav ja turvaline, sest karussellinupp ei lähe kuumaks.

Sel hetkel oli selge: munakarussellist saab minu uus lemmikvidin köögis.

Pärast umbes 7 minutit keetmist tõstsin potist välja pikkade munavalgeniitidega kaunistatud karuselli ja kinnitust sai juba paari minuti eest pähe kerkinud rõõmus tõdemus – uputatud munade keetmine munakarusselliga on nüüd imelihtne.

Kaval nipp on ka see, et alati ei pea keeduvette panema tervet karusselli ehk keetma neli muna korraga. Karusselli kausid saab aluselt eemaldada ning neid kasutada ka ükshaaval ehk keeta ühe muna korraga.

Süüa kõlbab neid mune nii iseseisvaks hommiku-lõunasöögiks kui kasutada neid erinevate roogade, näiteks salatite lisandina. Ühe sellise suurest rõõmust külmkapis leidnud toiduainetest kokku ka panin.

Eesti jaguneb Põhja- ja Lõuna-Eestiks…

…ehk tõde selgus tänaselt ilmakaardilt. Mina olin sinises.

Naljakas on see, et mina, kui kirglik talvearmastaja, nägin möödunud öösel unes, kuidas otsisin puhurit lumega võitlemiseks – et kevad tulla saaks. Ju mulle meeldib siis lihtsalt tasakaal asjades.

Õnneks lisab munade värvimine ka sellele valgele värvi. Ja mune saab edukalt kasutada ka lumekindluse ehitamisel 🙂

Lund mäletan ma oma lühikese elu varasematest kevadetest küll, kuid seda, et kaks aprillipäeva järjest lakkamatult sajab, mitte. Just nii see on aga eile-täna olnud. Selliste ilmaoludega tekib juba pisike lootus, et äkki ikka tuleb munavana 🙂

Nüüd aga hoiame pöialt, et homme ikka välja pääseb. Sest sellel talvel ei ole ma endiselt jõudnud lumelabidat pagasserisse panna. Nüüd võiks juba hilja ka muidugi olla.

Üks on kindel – homme olen kevades tagasi.

Kuidas kirikutäit inimesi ninapidi veeti

Pean ikka siia ka ajaloo huvides kirja panema eile kogetud-nähtud-kuuldud aprillinalja, mis on üks paremaid, mida ma oma elus olen kohanud.

Nimelt käisin eile Tartus Peetri kirikus heategevuskontserdil – kirik oli paksult inimesi täis.
Koguduse õpetaja Ants Tooming pidas avakõne ja lõpetas selle sõnadega: „Kui teil on ebamugav istuda, ei näe hästi üle teiste peade või on külm, siis võtke pingi alt padjad ja kasutage neid.”

Kõik hakkasid sebima – ma pakun, et inimesi oli seal ikka 600 – 700 – mina jõudsin pikajuhtmelisena mõelda vaid, et: “Oo, kui tore, nagu
välismaal!”
Ja siis õpetaja kostis: „Aprill!“

 

Sekeldused lõngamaailmas

Pärast seda, kui ühed lapsele värskelt kootud sokid pesumasinas nukusokkideks muutusid, eelistan ma asju kududa masinpesukindlast lõngast. Tänapäeva maailma mugavused tuleb ikka ära kasutada, onju.

Ja nii ma ei osanud uneski näha, et kleit – minu armas villane kleit, millist ma kaks aastat endale igatsesin ja poolteist kuud tagasi lõpuks ühest kaltsukast leidsin – väljub pesumasinast umbes 10 numbrit väiksemana. Nutt ja hala, ma ütlen! Nüüd mahub see selga mu tütrele, kes sellest kahjuks üldse vaimustuses pole…

Ja täiesti kindel on see, et hommikusest tantsutunnist saadud entusiasmi kahandab selline seik ikka tunduvalt.

Naise elu on raske, ma ütlen. Nüüd uue kleidi otsingutele…

Kevade mängud

On ikka imeline küll, kui meri justkui omast käest võtta. Või kuidas teisiti siis kutsuda seda suurt vett, mis taas Emajõe luha vallutanud on. Päikeseloojang mere omale küll alla ei jää 🙂