Draamad

Iga septembrikuu alguses vallutab Tartu Draama.

Ja iga septembrikuu alguses on mul ka pisike isiklik draama nohu, kurguvalu, kehva enesetunde ja mõnikord ka köha näol.

Muidu ei mäletaks, aga etendustel luristamine lihtsalt jääb meelde.

No ja – draamanädal on algamas. Nagu ikka 🙂

Kõigest – kaks kuud hiljem

Juba novembrist lohiseb minuga kaasas üks võlg. Siis käisin Tabivere tuulikus vaatamas teater NORA etendust „Kõik“. Ja lubasin, et kirjutan sellest kohe hommikul… juhtub siis aga nii, et paari kuu pärast alles…

Igatahes leidsin ma sellest etendusest probleeme, mis mind on läbi elu õnnetuks teinud ja mille peale mõtlemine vahel hulluks ajab. Enamasti ma püüan mitte mõelda.

See tükk oli lugu ühest perekonnast läbi aastakümnete, selles tulid väga teravalt välja väga argised ja teravad tõusud ja mõõnad ühe perekonna elus, millele inimesed tavaliselt mõelda ei julge või ei taha.

Ehk siis, nagu rääkis laval üks naisosatäitja: “Kohtutavalt kurb on üksinda olla.  Need plasmaekraaniga telerid kodus, viimasel tehnoloogial kohvimasin, mullivannid… Need ei aita sugugi. Samuti mitte pidevalt mängiv raadio, selleks, et tunduks, on keegi veel. Ikka oled üksi. Ainult sina.

Kaheinimesevoodi ei anna sooja ega turvalisust. Seal peaks olema veel keegi. Keegi, kellele sa korda lähed ja kes hommikul küsib kuidas magasid ja mida päeval teha kavatsed, mida hommikusöögiks tahaksid ja ega ta liiga laialt ei maganud. Siis saad öelda: “Ei, kallis…” kuigi sul oli kitsas. Aga üksinda suures voodis oleks justkui kitsam ja veel ahastavam.”

Mulle väga meeldis, et perekonna elu nii vanasti kui praegu olid väga osavalt põimitud justkui üheks maaliks. Kuigi Tabivere tuulikus oli sel päeval päris külm, ei mõelnud ma kordagi etenduse vaatamise ajal ei külmale ega vaadanud kella. Minu puhul on see juba märk iseenesest. Ja koduteel mõtlesin, et lisaks suveteatrile peakski olema talveteatrid – sellised, kui prouad saabuvad uhkete muhvide ja pikkade villaste seelikutega 🙂

Kindlasti andis etendusele oma osa kaasa ka see, et see oli kirjutatud just Tabivere tuuliku tarvis – ma isegi kujutasin ette, kuidas see kõik PÄRISELT võis seal olla… nagu ilus legend.

Või noh… mitte nii väga ilus, arvestades etenduse lõppu, kus naispeategelane just siis, kui kõik hakkas hästi minema, õnnetuses surma sai.

Igatahes mõjus see, veidi ettearvatav, kuid siiski ootamatu lõpp nii, et vähemalt tollel õhtul olid pisarad silmis enamusel vaatajaist. Ka mina ise pidin end enne Tartusse tagasi sõitma asumist autos tükk aega koguma.

Igatahes – kui see etendus peaks nüüd uuesti mängimisele tulema, siis soovitan seda vaatama minna. Sealne teema on kahjuks nii tihedalt paljude inimeste eludesse põimunud, et ükskõikseks jääda ei suuda ilmselt keegi. Ja pärast “teatriraputust” suudame ehk igapäevaelus olla natuke paremad inimesed.  Update: 8.02 kl 19 saab Tartu Laulupeomuuseumis seda näha!

Kahjuks on elus nii, et armsaid inimesi oma kõrval osatakse märgata sageli alles siis, kui on juba hilja. Enne on tuhat muud vabandust: töö, hobid, kohustused jms jms. Aga – mitte miski ei tohiks olla lähedasest tähtsam.

Lisaks sellele, et jagatud mured muutuvad väiksemaks, on ju ka jagatud rõõmud suuremad. Ja mina tean, et mina vajan jagamist, kuigi võimalusi selleks on vähe. Nagu Uku Masing omal ajal, kes ütles, et lill on ilusam, kui ma saan seda vaadata kellegagi koos…

Õnneks rääkis jagamise olulisusest hiljaaegu ka üks väga armas inimene, kes ootamatult minu ellu saabus. Ja lubas mul tunda koostegemise võlu. Õige inimesega polegi teinekord ju rohkem tarvis, kui lihtsalt õlg-õla kõrval kõndida ja vaikida…

Ja sõnadesse panna on asju teinekord väga raske… Aga kui nad juba kirjas on, on see ilmselt pool võitu.