Kõrvitsasupp Kauksi Ülle moodi

Ma pole olnud väga suur kõrvitsatoitude meister. Ilmselt seepärast, et meil on kodus ikka valmistatud vaid marineeritud kõrvitsat. Aga kõik need kaunid pildid on pannud ikka ja jälle suu vett jooksma, kuigi nende valmistamiseni pole kunagi jõudnud. Olen vist keeruliseks peljanud.

Tänu “Marile” sattusin külla Kauksi Üllele. Kes muuhulgas rääkis, kuidas tal kasvas tänavu terve traktorikoorem kõrvitsaid. Kõrvitsaid kasvatab naine seepärast, et neid on lihtsam kasvatada kui kartulit. Ja sügisel saab neid jällegi kenasti kartuli vastu vahetada.

Aga muuhulgas rääkis Ülle ka, kuidas ta teeb kõrvitsasuppi. “Panen kartuli ja kõrvitsa üheskoos keema. Kui nad on pehmed, siis püreestan, lisan toorjuustu ja maitsestan. Kokku saab väga toitva supi,” õpetas ta.

Kuldkollane ja maitsev

Ja täpselt nii imelihtne selle valmistamine oligi, kui see jutu järgi tundus. Ja imekombel ei vilistanud ka pere mind välja.  Tasus proovimist!

Kauksi Ülle setomustrilisest elust saab lugeda aga novembrikuu ajakirjast.

Kiired ajad

 Pea kolm nädalat pole jõudnud siia midagi kirja panna. Kiired ajad-kiired ajad… Tõsi, vahepeal üritasin, kuid siis ei laadinud wordpress postitust lihtsalt üles. Ja andsin loobumisvõidu.

Põhiliselt teeb aja kiireks see, et sellel kuul viin oma põhitegemiste kõrval läbi ühte töötutele suunatud koolitust. See võtab aega ja jõudu, kuid grupis osalevad inimesed on vahvad. Ning mind ennast on need möödunud kolm nädalat igati harinud, kaks päeva on veel ees.

Aga ajaloo huvides – mis ma siis vahepeal veel teinud olen?

Olin haige. Korralikult. Kohe nii, et mõtlesin üle nelja aasta ka sinise lehe peale. Aga nagu sa tõbe sinise lehega hirmutad, paneb ta plagama. Ja siis on olnud haige kogu ülejäänud pere. Õigupoolest kaks liiget on praegugi – ühel sai täis nädal kopsupõletikuga (selle nädala sees külastas meie kodu ka kiirabi) ja viimane vastupidaja, kes küll ütles, et viikingid ei haigestu, langes täna. Tõttöelda tunnen ma end nagu miski polikliiniku peaarst ja olen juba päris väsinud sellest. Varsti kuulutan vist streigi välja.

Olen saanud osa looduse imetegudest – vikerkaarest ja imelistest päikesemängudest ja oktoobrilumestki. Harvu päikeselisi päevi ma lihtsalt ei raatsi toas istuda ja olen käinud neil lõunapausidel-õhtutel oma lemmikradadel. Mõnikord üksi, mõnikord koos mõne lemmikinimesega. Ja praegune ootamatu lumi meeldib mulle ka. Kuigi auto jäi suverehvide tõttu nüüd seisma paariks päevaks. Aga jalutuskäigud ongi seda mõnusamad. Kuigi – ma ei mäleta, et ma oleks oma varasemas elus oktoobris väga saapaid kandnud. Nüüd pidin kingad puhkama jätma… aga ilmselt mitte kauaks, sest esimene lumi sulab ju alati ära!

Suve meenutamise pildiprojekt on küll hetkel pooleli – kuid olgem ausad – kui on kiire ja õues ilusad ajad, mida siin ikka meenutada. Ikka nautida seda, mis on. Pikk ja pime november on ju veel ees.

Olen osa saanud mitmetest toredatest raamatutest ja esitlustest. Mart Kivastiku “Vietnami retsepti” lõpetasin täna ja kirjutan sellest kindlasti ka pikemalt. Seniks soovitan lihtsalt soojalt. Ja “Tartu Ülikool ja legendid” on ka muhe lugemispala kõigile ülikoolis õppinuile.

Olen teinud käsitööd. Tavapäraste nokitsemiste kõrval on kõige ägedam, et sain taas näpud saviseks. Eile juba esimesed ahjust tulnud asjad glasuuri ootele seada… sellised asjad koos lumega tekitavad ikka päris ägeda jõulutunde 😉

Käisin koos sõber P.-ga, nagu juba traditsiooniks kujunenud, Vähiliidu heategevuskontserdil.

Ja üht-teist veel. Ehk siis – palju häid asju. Veidi väsitav, kuid magada on ka saanud ja – mõnus ikkagi 🙂

Ettevõtlikkuse kiituseks

Juba mitu aastat olen ma kuulnud, et Tartus on ettevõtlusnädal ja et selle ajal toimub palju põnevaid kursuseid. Kuid alati olen registreerimise lootusetult maha maganud.

Sel aastal sain imekombel registreerimisele pihta ning kuigi olin poole nädalast ära, sain osa neljast imelisest kursusest. Ma olen loengutel ja koolitustel osalemise osas suur skeptik, kuid sel korral ei pidanud ma kahetsema välja valitud nelja kursuse ühtegi sekundit. Igav ei olnud hetkekski.

Merike Küti loeng enesehinnangust ja enesekehtestamisest peaks olema kohustuslik suurele osale inimestest. Igatahes otsustasin ma ära otsustada, mida ma tahan ja nii ka käituma hakata. Sest kõik saab ju alguse minust enesest. Ja ennast peab eelkõige armastama.

Kui pühendumise ja kohalolekuga mul probleeme pole, siis mõned küljed, mis ma ise tunnen, et lonkavad, nõuavad harjutamist, tegelemist, tegelemist, harjutamist. Ma tean, et teoorias olen ma tugevam, kuid ma otsustasin, et nüüd pean ka praktikuks saama. Sest minu elu on minu oma. Ja mulle kallis.

Ja tõsi – ma juba mõne segase asja lahtiharutamist alustasin. Ja see tunne, kui sellega hakkama saad, on ütlemata hea.

Piret Einpaul rääkis edukate ajakasutajate avalikust saladusest. Minu jaoks oli see kindlasti seotud ka eelmise loenguga, sest midagi pole teha – ka ajakasutuses olen ma ju ise oma õnne sepp. Et edukas olla, pean otsustama, mis on olulisem, mis vähem ja nii ka käituma.

Laupäeva hommikul heitlesin endaga aga tõsiselt. Kaks toimetajapäeva pealinnas olid mu päris võhmale võtnud, lisaks mõned mured ja pisut vinduv tervis. Kuid – kuidagi suutsin end siiski üles ajada. Ja minna kursusele, mille sisuga ma väga korralikult polnud tutvnunud. Ruumi ka ei leidnud üles ja hilinesin ja… ja sattusin portsu otsa ehk pidin hakkama maalima. Mina, kellel mul on värvide ja maalide suhtes väga suur aukartus. Nii suur, et juba mitu aastat on mul kapis J. kingitud värvid ja lõuendid ja… Aga et mul pole kombeks ka alla anda, tuli ära teha. Ja sündiski minu esimene akrüülmaal “Sügis viljapõllul”. Selline tume ta sai, kuid õpetaja kiitis mu omapärast “VanGoghilikku” stiili 🙂 Ja enesetunne pärast selle valmissaamist oli päris hea. Tuleb nüüd vist need värvid välja otsida…

Kuus imeliselt lõhnavat seepi, esiplaanil mu lemmik – lavendliseep

Ning pärast seda toimunud seebikursus oli mõnusalt lõhnav punkt kogu nädalale.

Mul on nii hea meel, et ma kõigile neile kursustele sattusin, sest samal ajal oleksin ma võinud magada, töösse mattuda või lihtsalt muneda. Ausõna, elagu ettevõtlikkus!

Ülemõtlemise meistriklass

Akna taga valitseb tõeline värvipillerkaar. Nagu oktoobri alguses ikka.

Hommikul voodis lamades, kui veel tõusta ei viitsinud, lasin pilgul sel hetkel sinisel taeval ja kollastel puudelatvadel puhata. Sellised hetked on imelised. Lihtsalt oled ja vaatad ja ilus on…

Ühel hetkel tabasin end mõttelt: “Kui sinine ja kollane annavad kokku rohelise, miks minu aknast avanev vaade siis nii värviline on?”

Vastuse väljamõtlemisega ei hakanud vaeva nägema.

Kui see pole aga ülemõtlemine, siis ma ei tea, mis asi see on.

Ilmselgelt vajan puhkust.

Mõtlemisest 🙂

Suvemeenutus nr 6 – õnn tuleb teel olles

Suveõhtud teevad juba ainuüksi oma olemusega õnnelikuks.

Viimane suvi oli paraku enamalt jaolt päris kiire ja suves olemist jäi väheks. Kuid kohandasin end olukorraga ja polnud sugugi harv, kui peatasin kuhugi teel olles auto või ratta, et hetkest osa saada. 

Muidugi on selliste hetkedega nii, et kui olen koos inimestega, kes jagavad mu meeleolu, on õnnetunne poole võrra suurem. Möödunud suvesse jäi paar ilusat hetke, kui need inimesed saabusid juhuslikult. Lihtsalt tulid ja olid äkki kohal. Ja kadusid sama kiirelt jättes maha tunde, nagu oleks pehmelt liblikatiivalt pai saanud.

Kuid ka üksi kuhugile teel olles oli hea vajutada pidurit ja istuda kraaviservale. Imetleda looduse võimsaid pintslilööke ja mahedat värvigammat. Tunda, kuidas kastepiiskade jahedus varvastesse poeb. Kuulata linde ja nuusutada lõhnu. Tajuda, et igal põllul ja hetkel on oma lõhn.

Vaade Purdi põldudele

Mõlgutasin neid mõtteid, kui täna õhtupimeduses Setomaalt saabusin. Sügisööd värve väga ei pilla.

Kodus jõudsid minuni read: “Õnn on tee, mida mööda me liigume. Sihtpunktist olulisemad on teekond, maastik ja reisiseltskond. Õnn tuleb leida teel olles, mitte kannatamatult kilomeetreid lugedes.” /Manfred Kets de Vries /

Teekond kestab…