Valu ja vaev

22 päeva kokkupõrkest suusamäel.

Võib tunduda ogar, et ma nii neid päevi loen, kuid see on ainus võimalus end lohutada, et varsti…varsti on kõik endine. Ehk 22 läinud, umbes 38 veel ees…

Eelmisel nädalal väntasin rattaga kokku kaks vaevarikast kilomeetrit. Kolmapäeval mõtlesin käia kesklinnas oma asjaajamistel jala. Ja see oli suur viga. Kui siin kodus rahulikult askeldades tekib illusioon, et tervis tuleb. Aga… linnas asjalikult käies sai kohe selgeks, et see nii pole. Sain kaasa sellise jalavalu ja meeleheite… et kirjutasin isegi ortopeedile kirja. Õnneks ta vastas, asjalikult lohutades, et inimesed tahavadki kohe homme terved olla, kuid et vigastus oli tõsine, pean ikka kaks kuud taastumiseks arvestama. KAKS KUUD!!!

Tõsi, see kiri lohutas. Et kõik pole veel kadunud. Kuid siis… üleeile öösel sattusin unes lohedega võitlema. Ilmselt oli mul tahtmine neid jalaga lüüa. Ja sellist valu, mille peale ma üles ärkasin, ma loodan, et ma enam ei tunne. Igatahes, kui seni magasin öösel ilma ortoosita, siis nüüd ei julge…

Ja täiesti masendav on see, et täna mõtlesin läbi alternatiivid, mida teha metsas uitamise või suusatamise vms asemel. Ja selgus, et mõistlikke alternatiive kodust väljaspool pole. Ikka saavad takistuseks trepid või muud seesugused asjad. St ma saaks ju küll igalt poolt üles ronida, kuid jalale on lihtsalt mõistlikum puhkust anda.

Ja nii ma olin rõõmsalt ja rahulikult kodus. Lõpetasin soodukalt ostetud raamatu lugemise. Vaatasin oma uut hea-tuju-filmi ja seni veel nägemata asja. Ja meisterdasin mitu peotäit edevust, millest enamus jõuab blogisse lähipäevil, sest pärastlõunane valgus on ülimalt pildistamisvaenulik.

Õnneks oskan ma asendustegevusi ikka leida. Ka valus ja vaevas.

Tartu – ilusa voo linn

“…Tartu vaim ongi natukene tohmakas. Kiired mõtted ja säravad metafoorid ei pruugi tartlasel hästi välja tulla, kuid voog, vot see on Tartus ilusam kui mujal Eestis. Ikkagi jõelinn. Inimesed oskavad siin lasta ajal kulgeda, selles aeglaselt triivida.”

Mulle meeldis Daniel Vaariku “Praktikaaruanne”, mille lugemiseks healt endiselt kolleegilt J-lt laenasin. Veelgi enam, ma lähen ja ostan selle nüüd endale ka.

Ma usun, et see on päris äge ülevaade ajakirjanduse kulgemis- ja kujunemisloost. Et mingist ajast alates olen ka ise selles sees, siis on raamatus palju tuttavaid seiku, inimesi ja kuuldud lugusid. (Kõige soojemaks läks süda, kui jõudsin Liia korterini. Selles korteris, kuhu oli vann ehitatud keset elutuba, on mulgi õnnestunud mõned väga mõnusad hetked veeta…)

Mind võlusid aga ka mõnusad ja valusad võrdlused. Absurdsus, nagu see sellele ajale oli omane. Mul endal on õnnestunud suhteliselt ontlikku elu elada, kuigi jaburaid seiku on mulgi. Kuid paljude mu tuttavate elust saaks kirjutada ilmselt mingi taolise raamatu. Või natuke leebema, või natuke hullema.

Raamat pani mõtlema aja kasutamise üle, selle raiskamise üle. Ehk selle üle, millele noorena ju eriti ei mõtle. Ja tegelikult ka kinnitust teadmisele, et vaatamata pöörasusele on pea kõigist selle segase ja heitliku aja noortest sirgunud targad ja omas valdkonnas tublid tegijad. Ilmselt kogu see pöörasus ongi aidanud maailma avalamalt kaeda ja laiendanud ka silmaringi. Pealegi, inimesed, kelles on natuke pöörasust, ongi minu meelest palju võluvamad.

Ja mööda ei saa muidugi ka Tartust – sellest parimast linnast, kuhu elu on mind toonud. Sellest linnast, kus saab rahulikult ja rõõmsalt kulgeda. Mööda ilusat voogu… 🙂

Hea une jaoks pole kunagi midagi liiga palju ehk puhas reklaam

Esimene pääsuke on lennanud.

Ehk siis – kui möödunud kevadel sain ettepaneku nii toredalt unearstilt kui kirjastuselt ettepaneku lüüa kaasa ühe raamatukese kirjutamisel, ei mõelnud ma kaua, sest eesolev tõotas toredat kogemust.

Ja nii me suvel istusime puhkuse ajal mõned korrad ühes Veeriku aias ja tegime märkmeid ja kirjutasime ja arutasime… ja leidsime, et hea une jaoks pole kunagi miskit liiga palju. Ehk siis üks kodumaiste autorite raamat võiks selles vallas ka olemas olla. Ja nüüd ta siis ongi 🙂

Hetkeseisuga pole ma seda teost veel ise käes hoidnud, kuid soovitada julgen ikka.

Sest kui inimene tunneb oma und, on tal võimalus olla õnnelikum, puhanum, rõõmsam ja energilisem.