Suvine talveväsimus

Vaatamata optimismile ja möödaläinud puhkusele pean nentima, et olen täiesti väsinud. Valgust on vähe, päikest on vähe… Ma ainult magaks. Nagu talveunes karu.

Paraku võtan selles olukorras ka igasugu viiruseid kergemini ligi, kaks tõsist oksendamispäeva ongi juba seljataga.

Mõtlesin tõsiselt, et peaks äkki hakkama vitamiine tarbima. Ma pole seda aastaid-aastaid teinud. Aga kui toit ja muu ei aita…

Ja kahjuks pole ma ainus, kes nii mõtleb tunneb.

Oh seda suve küll.

Kuidas tuua päikest päeva?

Kui muudkui sajab ja sajab, ja tuul muudkui puhub ja puhub, ja ise tahaks vaid magada (mis siis, et teadmine, et vihmaga on tööd teha parem, kui puhata, on kuklasagaras) – mis tooks päikest ja jõudu?

Üks Lübecki pere otsustas teha kollase pesu päeva.

 

Kollase pesu päev 🙂

Mul pole terves majapidamises nii palju kollast pesu. Selle asemel jäid juba eile näppu vist küll kõige värvilisemad rõivad, mis oma kapist leidsin. Nii värvilised, et kui eile hommikul lapselt küsisin, et kas nii sobib, avas ta poolunest silmad ja sulges siis taas teatega: “Värviline!”. See oligi mu eesmärk. Värvid mulle meeldivad ja värviteraapiasse usun ka.

Täna helistasin klassiõele ja naabrinaisele kodutänavalt ning kutsusin nad Veini ja Vinesse.

Pärast elust, olmest, suvest, mustikatest, lastest, teatrist, Artur Alliksaarest ja Uku Masingust rääkimist sai klaarim küll.

Homme on jälle töö ja paistab kindlasti ka päike. Rohkem 🙂

Kuidas ma Helgolandil käisin

Hakkan nüüd tasapisi kirja panema ka oma rännumuljeid. Nagu lubasin. Et oleks, mida vanast peast meenutada. Ja mille paistel end külmadel õhtutel soojendada.

Mõte Põhjameres asuvale Helgolandile minna tekkis, kui hakkas paika saama tänavusuvine reisikava. Tundus, et kuskil on üks saar, päris kaugel rannikust (u 60 km), mida võiks kaeda.

Siis hakkasid vaikselt meenuma mõned faktid. Esiteks muidugi idülliline J. Krüssi „Minu vaarisa ja mina“ lapsepõlvest. Teiseks Mae Lenderi „Minu Taani“, millest oli kuidagi väga erksalt meelde jäänud tõik, kuidas tormi ajal ühe laeva küljest lahti murdunud reeling teise laeva sisse lendas… Sest tormi ma kardan. Ja väiksemat sorti paate ka.

Kui lõpuks olid laevapiletid interneti teel ära ostetud, jäi üle loota vaid taevale. Et oleks ilus ilm ja muidu ka kõik sujuks.

Tõsi on muidugi see, et juba teist aastat enne reisi töötasin ma end viimase minutini ribadeks ja väga palju ei jäänud aega eelolevate sihtpunktide kohta eeltööd teha.

Veidi aga siiski.

Näiteks sain teada, et Helgoland on saar, mille Saksamaa sai 1890. aastal endale Suurbritannialt ja andis selle eest ära Sansibari. Tollel ajal tundus see paljudele kehv kaup. Ka jäi meelde, et 1945. aastal kasutasid britid saare kaljusid pommitamisharjutuste märklauaks, enne kui tagastasid selle Saksamaale 1952. aastal.

Ning et tegu on tillukese saarega (pindala vaid 1,7 km², see jaguneb ka omakorda kaheks). Ning et vaatamata saare väiksusele elab 2008. aasta andmeil saarel 1267 inimest (peamiselt friisid), kellel igapäevaselt käib külas tuhandeid turiste.

Ja et kohalike (ei teagi, kelle – taanlaste või sakslaste?) loodusfanattide lemmikpaik on see ka.

Ega´s midagi. Tuli järgi vaadata.

Tõsi on see, et Helgolandil käimise päev, meie reisi viies päev ehk siis kuues juuli oli esimene päris kehv ilm. Hommikul umbes saja kilomeetri kaugusel kämpingus ärgates olid tervel perel murekortsud laubal, kui taevast alla kallavat vihma ja tuules kõikuvaid puid vaatasid.

Õnneks ilm Büsumi sadamasse jõudes veidi leebus, kuid mitte üleliia.

Korra käis läbi isegi mõte, et tühja need ostetud laevapiletid, äkki ikka ei läheks. Hirm tormi ees oli nii suur… Kuid – eestlane ei karda midagi. Väike ingveritablett sisse ja laevale.

Laev „Funny Girl“ oli selline pisikene, mõeldudki valdavalt reisijatele. Istumiseks pidid olema parimad keskmised kohad, sest need tormi ajal niiväga ei kõigu… Üsna veidi pärast reisi algust need saimegi ning sain seal, pea nn restoranilauale padjaks seatud sallil, veidi isegi tukkuda. Ma pole teadupoolest väga varahommikune lind, laevale jõudmiseks pidime sõitma hakkama aga juba kella 7 ajal.

Kui umbes pooletunnisest tukastusest üles ärkasin, pidin rõõmsalt nentima, et vaatamata väikesele lainele ja hallile ilmale, ei olnud meie laeval ühtegi näost rohelist oksendajat. Vähe sellest, ausõna ei hakanud silma, et keegi oleks end üldse halvasti tundud.

Veidi vähem kui tund enne saarele jõudmist (kokku sõidab laev Büsumist sinna kaks ja pool tundi) kostus üle laeva kapteni pikk saksakeelne jutt. Laevadel ikka aeg-ajalt midagi räägitakse, mõtlesin ma. Ja ei viitsinud süveneda. Aga – oleks võinud … 🙂

“Krabipaadid”

Nimelt juhtus peaaegu see, mida ma olin mõni öö enne reisi oma ühes õudusunenäos näinud. Kus ma pidin ronima pisikesse kalapaati, kuid ma keeldusin sellest ühe tugeva mehe jala külge klammerdudes ja röökides, et see laev läheb ju põhja….

Ehk siis – Helgolandist mõnesaja meetri kaugusel silmasin turistilaevade poole kihutavaid paate. Kõigil kenasti küljes Helgolandi lipp, mõnel ka krabi lippu kaunistamas. „Oo, krabipüüdjad! Mõtle kui kenad, ainult nüüd meie segame neid. Ja krabid panevad kõik sinna sinistesse kastidesse ja…“ olid mõtted minu peas. Kuni – üks paat haakis end meie laeva külge ja inimesed hakkasid ükshaaval minema laeva alumisele korrusele. Ehk siis – kõik lõbusõidulaevad jäetakse Helgolandi lähedale parklasse ja inimesed viiakse maale nn kalapaatides.

Aga – kui suuremate laevadega sõitmisega saan ma hakkama, siis need väikesed teevad mu koheselt merehaigeks. Ja ma kardan nendega sõitmist ka. Ausalt.

Kui pere laeva teisest otsas minu vaatevälja jõudis, olid nad juba endamisi jõudnud arutada, et mis emps küll mõtleb… emps oli selleks ajaks totaalses paanikas. Ja ühtegi tugevat meest, kelle sääre külge klammerduda, ka polnud. Laevameeskond tõstis reisijaid – vups! Vups! – pisikesse paati ja paarikümne inimesega see kalda poole põristama hakkas… Paar korda suutsin kõrvalistuva poja käest haarata ootamatu laine peale igatahes nii, et tal jäid mõnusad sinikad käele järgi.

Võrdlus, et just sellises paadis, sellise lainega ja sellises kohas on võimalik end Eesti-Rootsi paadipõgenikuna tunda, peab ilmselt vägagi paika. Ma ei hakka oma peakest igatahes vaevama tõigaga, mis oleks saanud, kui midagi oleks juhtunud. Päästevestid olid ainult selle „Funny Girli“ meeskonnaliikmetel…

Saar ise oli muidugi mõnus. Kui jalgade värinast üle sain, otsustasin mõne tunni lõõgastuda. Ehk neli tunnikest seal saarel aega veeta ongi. Kahe tunniga jõuab saarele jalutades tiiru ilusasti peale teha. Alguses sai liivakivikalju sisse ehitatud liftiga üles linna sõidetud, siis saare kõrgemasse ossa 1859. aastal rajatud Nikolaikirche omapärast torni ehitatud ja siis saare loodust imetlema mindud.

Nikolaikirche

Teist nii turvalist turistide matkamispaika, kui on Helgoland, pole vist olemas. Või noh, eks mõni loll leiab võimaluse kuskilt piirdest ikka üle hüpata, kuid need mõned kilomeetrid jalutamist möödusid vaid kõnniteeplaatidest radadel. Seejuures – ratastooliinimestel olid omad rajad.

Pikk Anna

Lemmikuks sellel saarel on muidugi loodus – meeletud liivakivikaljud. Näiteks 40 meetri kõrgune pikk Anna. Ja tema lähedal asuvad naabrid, mille kõikvõimalikud kurrud on asustanud tuhanded kajakalised ja lunnid. Ja hülgeid kuulsime ka kõrgelt. Nägime kehvasti, sest nähtavus ei olnud ilmaolude tõttu suurem asi.

Kui kogu selle kajakate ja lunnide kisa oleks saanud pildile püüda… (seejuures ma ei teagi, kas lunnid kisavad…)

Aga puhtad liivarannad ja puhas õhk (saarel on, muide, autod keelatud! Selle kohta on isegi oma paragrahv!) ning pehme kliima lopsakas loodus paitasid olemist ikka kogu peopesaga. Paljude puude ja põõsaste juures olid sildid viitega mingile loodus- või ajaloonähtusele. Ühesõnaga – need inimesed oskavad turiste kohelda.

Eks üks paras turistide paradiis see saar ongi, sest kui kahe tunniga saad loodusimed üle kaedud, jääb kenasti kaks tundi aega Helgolandi poodides-kõrtsides aega veeta. Ja neid on peatänava ääres ikka kümneid kordi rohkem kui näiteks Tartus Rüütli tänaval. Või noh… kõrtside arv võib olla sama, kuid poodide arvuga oma peatänavatel annab see tilluke saar Emajõe Ateenale silmad kindlalt ette. Eks oma põhjus on selles, et Helgoland on maksuvaba tsoon ning saare majandus põhineb turistidele tubaka, alkoholi ja parfümeeriatoodete müügil…

Lisaks paljudele hotellidele ja nendes pakutavatele imelistele protseduuridele on saarel ka akvaarium, mida meie pere noorem põlvkond ka külastas. Helgolandi ümbruse mereasukatest oli pildi ette saanud küll.

Tore on see, et umbes poolteist tundi enne laeva väljumist hakkas vaatamata joodud kahele õllele sisse pugema ärevus eeloleva paadisõidu pärast… see kadus aga hooga, kui sadamasse juhuslikult enne veerand tundi enne laeva väljumist jõudnud I. Helistas: „Ruttu! Viimane paat läheb nüüd!“

Mina postitasin aga veel postkaarte ja lapsed olid läinud Raekotta külmkapimagnetit ostma… Ühesõnaga – olime täiega sisse elanud saare aeglaselt kulgevasse rõõmsasse ellu, kus inimesed lihtsalt voogasid ja tervitasid üksteist: „Moin!“ (Ausõna, sellist tervitust ma polnud veel kuulnud – ilmselt on see midagi friiside murrakust vms) Ja kuidagi läbi ime me täiega joostes paadile jõudsime. Ilmselt räägiti ka selle veerand tundi varem väljuva viimase paadi kohta midagi kapteni kõnes, mida ma ei vaevunud hommikupoolikul kuulama… J

Aga vähemalt ei jäänud tõepoolest aega enam muretsemiseks. Hops – paati, hops – laeva ja teele! Tagasitee oli ka palju ilusam, lõpuks näitas end isegi päike. Ja hakkas veidi ka näole.

Kuid sellised päevad vist ongi need, mida saab nimetada seikluseks. Kus sa pead seljatama hirmu, kuid vastutasuks saad midagi ilusat ja omanäolist.

Helgoland udus

Ja muide – pärast tagasijõudmist sain teada, et ka eestlaste kultuuriloos on Helgolandil oma osa. Nimelt olla Rudolf Tobias just sealt saadud muljete põhjal kirjutanud oma omapäraseima klaveriteose  „Walpurgi burleski“. Nüüd jääb üle oodata, mida mina nende muljete põhjal, lisaks just valminud postitusele, valmis meisterdan 🙂

Garderoobi kohustuslikud 3 K-d

Kui juba moekunstnik nendib, et Eestis on aastaringselt parim riietusese kapuutsiga mantel, siis tuleks see endale ju ometi hankida. Seda, et kampsunist ja villastest sokkidest suvel üle ega ümber ei saa, tean ma küll hästi. Ja kannan neid enamasti endaga alati kaasas.

Vaadates õuesolevat, on kindel, et lisaks kapuutsiga mantlile vajan ma ka kummikuid. Mida mul IKKA VEEL pole. Kuigi juba mitu aastat mõtlen nende ostmisele… Ka ilmateade, mille tõttu täna viis erinevast kandist inimest teatasid, et kaaluvad depressiooni langemist, ütleb, et kummikuid on vaja.

Sest olgem ausad – ma võin vinguda küll, kuid ma tean ülihästi: pole olemas vale ilma, on vaid valesti valitud riietus.

Seega: garderoobi kohustuslikud 3 K-d tuleb lähiajal endale soetada.

 

 

Oma tekk ja oma padi on parimad

Pärast mitmeid reise ja muidu kiiret aega siin-seal pean nentima, et oma tekk ja oma padi, oma kaisulammas ja oma aknast sisse voogav tuulehoog on hea une jaoks parimad abimehed.

Jaanipäevasest rattamatkast

Mitu suve on läinud mööda tihedate tegemiste tähe all, et pole jõudnud siia eriti midagi kirjutada. Sellel suvel püüan end parandada. Ja alustan jaanipäevast.

Sel aastal oli enne jaanipäeva jällegi nukker olemine, sest terendas suhteliselt üksi olemine. Tüdruklaps ihkas sõbranna vanaema juurde Häädemeestele ja poisslaps maale ja mina… ma olin leppinud saatusega, et veedan selle üksi kodus. Oma diivanil, mõne sooja Itaaliast kõneleva filmiga. Sooja teki all.

Aga õnneks käis naabrinaine ikka peale ja utsitas mind ühe laheda kambaga jalgrattamatkale minema. Kuna kõik inimesed selles seltskonnas on tuttavad, siis kamba laheduses ma ei kahelnud. Natuke tegi murelikuks see, kas ma oskan ja suudan jalgrattal matkata, et mul pole telgikohta ja rattakottigi. Rääkimata pakiraamist.

Et töö soosis, võtsin lõpliku otsuse matkale minna umbes kolm tundi enne selle algamisaega ehk rongi väljumisaega. Seljatasin telgi mure sellega, et võtsin keldrist poisikese telgi, mis vett ei pea. Parem ikka, kui pääris ilma, onju 🙂 Seljakoti laenas naabrinaine, veini võtsin külmkapist ja – valmis matkama ma olingi.

Ja kokku tuli sellest üks ülilahe jaanipäev. Alguses sõitsime Tapale, seejuures rong oli täis kõigeg uskumatumat kaadrit. Ja meil polnud ruumi seista mujal, kui tamburis. Aga mäletamist väärt on näiteks kuri tädi Jõgevalt, kelle näonahk moodustas imelised mustrid. Kauboi, kes oli täis arme ja teel ema juurde Raasikule klaverit ja kitarri mängima. Mees, kelle IQ oli 180, ja kes jahvatas pikalt kaatetitest ja hüpotenuust (just – mitte hüpotenuusist). Ja tüübid, kes lubasid meile haiget teha, kui meie rattad peaksid neile vastu minema. Õnneks väljusid nad rongist enne, kui meie.

Tapal sisseostlesime ja suundusime Lehtse poole, kus oli ühe sõbra isa talukoht. Lõke, telkimine ja imeilus ning soe õhtu… sellele järgnes aga paduvihmane päev. Seitse ja pool tundi paduvihmas Kõrvemaa metsade vahel tõi kontidesse sellise külma, millest sain lahti alles mitme päeva pärast. Kuid see kõik ei vähendanud matka ilu ja võlu. Ja valugi. Näiteks siis, kui mu peenikeste kummidega ratas liiva kinni jäi ja ma aegluubis kukkudes käe valusasti ära lõin.

Matka sihtpunkti – Kaberneeme – jõudsime eduliselt. Küla alguses tervitasid meid kaaslased punase finišilindiga ning küla keskpaigags ootas soojaks köetud saun. Kuigi õhtul jõudsime korraks ka mere ja lõkke äärde, oli selle õhtu hitt justnimelt sauna eesruum. Pisikesse ruumi mahtus meid ikka väga-väga palju…

Ja minu jaoks oli märkimisväärne kojugi jõudmine. Et teised otsustasid veel veidi matkata, mina ei saanud seda töö pärast tea, tuli 22 kilomeetrit Raasikule rongile jõudmiseks üksi läbi vändata. Kuid oh häda! – suutsin sõita valesti ja tegin umbes 10 kilomeetrise ringi. Autoga on see nohu, kuid pärast kahepäevast matkamist ratta seljas… oli vahepeal üsna nutune tunne. Lõppeks oli see muidugi tempel mällu igaveseks: nüüd tean ma täpselt, millist teed pidi Kaberneemest välja sõites kuhu jõuab 🙂 Ja mis kõige olulisem: ma jõudsin rongile!

Ja kuigi kõiki emotsioone ei ole võimalik ja ei saagi siia kirja panna, oli tegu ühe lahedaima jaanipäevaga minu elus. nii tore, et nii vanana saab öelda veel: see oli üks lahedamaid asju minu elus.

Aga nii oli 🙂 Ja järgmisel aastal pole kahtlustki, kellega ja kuidas ma oma jaanipäeva veedan…

udmi