Õnnehetked-4: Kevadine suurpuhastus

Igal kevadel ma ootan seda aega, mil puhastusmasinad majaesise puhtaks küürivad ja sodi enam tuulega silma ei lenda. Nüüd on see käes.

Mõnel päeval postitamine ei õnnestu, sest päev saab liiga kiirelt otsa. Siis tuleb seda teha järgmisel päeval.

 

Õnnehetked-3: üks vein ja inspireeriv jutt

Mõnikord on hiiglama hea keset pingelist tööpäeva võtta aeg kasvõi pooleks tunniks maha, mekkida koos kolleegidega üks hea punane vein ja rääkida üks inspireeriv jutt. Eriti äge on seda teha roosa lipsuga kaunistatud omanimelisest klaasist, mille ettevõte mõned aastad tagasi kõigile naistele kinkis. Täna juhtus see kõik tänu P-le.

Ja selgeks sai ka taas, et elu on seiklus. Igas mõttes.

Õnnehetked-2: sõnumid sõpradelt

Üks pildike, pealtnäha tühine sõnum päikesest või kuldnokkadest teeb teinekord päeva valgemaks ja tuletab meelde, et ilma sõpradeta poleks ma see, kes olen. Isegi kui teinekord poen peitu, sest suhtlemiseks jaksu pole, tuletab mõni selline sõnum elus olulist meelde. See oluline teeb olemise päris õnnelikuks.

Rõõmustasin eile üht head sõpra sinilillepildiga. Täna hommikul ootas mind postkastis selline armas kirjake.

Hea päeva algus teeb terve päeva heaks 🙂

 

 

 

Õnnehetked-1: kevad tuli!

Et see kevad on olnud tänavu varakult paljulubav, käisin juba veebruaris metsas sinililli piilumas. Aga muidugi ei olnud neid seal. Ainult mullused lehed rohetasid paljulubavalt.

Täna plaanisin esialgu rattaga metsa sõita, kuid et ilm oli heitlikuvõitu, otsustasin vihma vältimiseks ikkagi auto kasuks. Ja kohe, kui autoukse avasin, nägin üle tee kraavipervel sinetavat põõsast. See igakevadine esimene kohtumine sinililledega paneb alati südame põksuma, toob naeratuse näole ja teeb olemise väga mõnusaks.

Kui täna ilutsesid siin-seal laialipillatult veel üksikud õied, siis nädala pärast on metsaalune ilmselt sinine.

Sellel aastal on kevade saabumine olnud ägedalt kontrastiderohke. Rääkimata sellest, et see tulemine algas varakult ja kestis nii pikalt.

Tänavune kalendrikevad tuli minu jaoks koos kuldnokkade, põlvini lume ja autosid kraavi pillutava tuisu-libedusega. Ja sulatas kogu selle lumekoguse vähem kui ööpäevaga. Et anda märku: nüüd lõpuks olen ma päriselt siin!

Sõprade jagatud viited projektile innustas mind oma isiklikuks. Et väärtuslikke hetki veelgi väärtustada. Ja et anda endale võimalus õnnelik olemisest raskematel aegadel jaksu ammutada. Ehk nagu ütles Voldemar Panso: “Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus.”