Et see kevad on olnud tänavu varakult paljulubav, käisin juba veebruaris metsas sinililli piilumas. Aga muidugi ei olnud neid seal. Ainult mullused lehed rohetasid paljulubavalt.
Täna plaanisin esialgu rattaga metsa sõita, kuid et ilm oli heitlikuvõitu, otsustasin vihma vältimiseks ikkagi auto kasuks. Ja kohe, kui autoukse avasin, nägin üle tee kraavipervel sinetavat põõsast. See igakevadine esimene kohtumine sinililledega paneb alati südame põksuma, toob naeratuse näole ja teeb olemise väga mõnusaks.
Kui täna ilutsesid siin-seal laialipillatult veel üksikud õied, siis nädala pärast on metsaalune ilmselt sinine.
Sellel aastal on kevade saabumine olnud ägedalt kontrastiderohke. Rääkimata sellest, et see tulemine algas varakult ja kestis nii pikalt.
Tänavune kalendrikevad tuli minu jaoks koos kuldnokkade, põlvini lume ja autosid kraavi pillutava tuisu-libedusega. Ja sulatas kogu selle lumekoguse vähem kui ööpäevaga. Et anda märku: nüüd lõpuks olen ma päriselt siin!
Sõprade jagatud viited projektile innustas mind oma isiklikuks. Et väärtuslikke hetki veelgi väärtustada. Ja et anda endale võimalus õnnelik olemisest raskematel aegadel jaksu ammutada. Ehk nagu ütles Voldemar Panso: “Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus.”
Silja muidumõtted 