Lastega linnuvaatlusele suunduv A. vaatas mu punaseid sukkpükse ja ütles: “Sul on nii ilusad sääred, me peaks su toonekureks kaasa võtma.” Soovitasin tal helistada, kui häda käes on. Et ma siis lähen.
*****
Sõber P. nimetas mind nädala alguses koos ühe teise naisterahvaga nastikuks. Eks me olime selle täiega ka ära teeninud, kuid ma ei jätnud tõelise sõbrana seda talle hiljem nina peale viskamast.
Eile kirjutas ta mulle: “Lohutan sind sellega, et minu jaoks oled sa endiselt tark-ilus-hea … ja natukene nastik! Täpsustan, et sul on siiski ainult nastiku head omadused … (olgu need siis mis iganes…)”
Aga et süda ilmselt veidi valutas, pani ta teele ka liigikirjelduse: ”
Nastik ehk natrix natrix on ohustatud liik. Tegemist on ühega kahest Eestis tegutsevast maost. Päris väljasuremise äärel ta veel ehk ei ole, kuid tänavapildis kohtab teda järjest harvemini ning nii ongi temast saanud III kategooria kaitsealune!
Üldiselt on nastik üsna talutav eluvorm ning positiivse poole peale saab kanda eriti selle, et ta pole mürgine; lisaks: ta on looduslähedane, talle meeldib ujuda, ohu korral lohistab isase kaasa, hammustab harva, päevase eluviisiga …
Nastikul on muidugi palju toredaid iseloomujooni. Kuid on ka teatud tõrvatilgad meepotis: Nimelt söövad nad põhiliselt kärnkonni, sisalikke, kulleseid, vihmausse ja hiiri… Ning eriti võikaks teeb asja see, et nastiku koljuluud on omavahel liikuvalt ühendatud, mistõttu ta saab alla kugistada oma peast suuremaid suutäisi. Ka on eriliselt taunitav tema komme surnut teeselda … ”
Ma armastan oma sõpru!
Silja muidumõtted 