Pea iga kord, kui Tallinna poolt koju sõidan, keeran trassilt kõrvale just selle tee otsas. Selle tee, mis kiirustajaile jääb märkamatuks. Selle tee, mis sajandeid vanade puude all otse Anna kiriku vastas ootab. Selle tee, mis lausa sunnib hoogu maha võtma, nautima vastutuleva tulederodu asemel hämarust ja vaikust. Ja salapärast valgust, mida pillab päevavalgus olenevalt aastaajast kas läbi sajandeid vanade puuvõrade või läbi nende roheliste lehtede. Selle tee, mis on päris maa tee, järgides selle kurve ja kumerusi.
Mis siis, et armsa maakoduni jääb veel üle kümne kilomeetri ning kodulinnani kilomeetreid üle saja – selle tee otsas ootab mind alati kodutunne.
Just selle tee ääres nägin täna ka oma sellekevadist esimest valge-toonekurge.
Silja muidumõtted 