See on vaimustav, kuidas elu pillab teele imelisi hetki.
Kui olin täna oma maale jõudnud ja auto seisma jätnud, tõusis ühtäkki kogu heinamaa õhku. Paarsada pisikest lindu, esmapilgul leevikesed, võtsid suuna mu lapsepõlvetamme ning sellest veidi eemal seisnud toominga poole. Maandusid seal ja ehtisid eakad puud mõneks hetkeks äärmiselt uhkeks. Vaatasin kogu seda ilu lihtsalt suu lahti ja suutsin vaid paar pisikest murdosa sellest vaatepildist jäädvustada. Aga eks sellega olegi nii, et ilusamad hetked elavad meie meeltes ja mälestustes.
Ja mis eriti uhke, koju jõudes ja pilti lähemalt uurima hakates selgus, et tegu ei olnudki leevikestega. Pildilt leidsin hoopis metsvindid ja põhjavindid ja talvikesed…
Superluks, ma ütlen!
Silja muidumõtted 